Eestluse ühisteadvus

Kui ma nüüd mõtlen ja räägin Eestist, räägin ja mõtlen ma meie ühisteadvusest. Sügavast kollektiivsest energiaruumist, milles me alaliselt osaleme hoolimata sellest, et elame füüsiliselt mujal. Ja me osaleksime selles isegi siis, kui me ei kirjutaks eesti keeles ridagi ega hoiaks Eestimaal elavate pereliikmete, kolleegide ja sõpradega ühendust. Me teeme seda ka siis, kui räägime…

Hõbedane niit

Ent isegi iha kütkes taipasin, et loodusega on sellel kõigel väga vähe pistmist. Liigi jätkamise instinkti pole olemas. On kehad ja energiad ja üks hõbedane lõng. *** Mu silmad avanesid järsult, läksid pärani lahti ja kuigi toas oli veel täiesti pime, ma nägin. Nägin, kuidas hõbedane elulõng oli selle viimase tõukega tõmmatud universumi ja meie…

Teine vabaduse reegel

Seejärel, võib-olla hõljus me vahel hetk enne veel silmapilk vaikust, kinnitasin talle tajutava rahuga hinges, et tunnen end esmakordselt niivõrd vabana, et kujutan ennast emana ette. Mu hinges ja kehas oli korraga emaduse jaoks ruumi. Ja seda kõike terapeudi abita. Õlgadel polnud enam koormat, mille olemasolust ma polnud teadlik enne, kui tulin Tema juurest ära….

Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra,…

Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse

Pärast filmi küsis Frank, silmad niisked, süda avatud, kas meie elaksime nii suure kaotuse üle. Raputasin pead. Frank mõtles pisut ja küsis siis, kas ma ei usalda ennast või teda. Vastasin, et ma ei usalda meid koos. Ja tol hetkel oli see tõsi. Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse….

Esimese asjana keelati abort

Mu hääl oli rahulik. Mul oli ükskõik, mida tema arvab. Või teised inimesed, valitsev moraal. See on minu keha, minu elu – ega kuulu kollektiivsete otsuste sekka. Miski ei saa mind peatada. Isegi mitte see, et uus valitsus esimese asjana just abordi keelustas, sest „meie rahvast ähvardab väljasuremine ja mitte ainult põgenike, asüülitaotlejate ja muidu…

Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed

Kas ma ei peaks juba kusagil hõljuma? Kas see kõik ei peaks juba olema unustatud, kadunud, lõppenud? Olen täiesti ärkvel, teadlik kõigest, mis mu ümber toimub. Mu kehas pole märkigi lubatud narkoosist. Keegi puudutab mu kätt, mainib midagi higistamisest ning mu kõhul lebavate peopesade alla asetatakse kuivad lapid. Seejärel võtab rinnamärgiga õde mu käe õrnalt…

See on valus, aga see on tõde

Seda kõike oli Talle ja teistele väga keeruline selgitada. Ma proovisin mitu korda, ent nad ei saanud aru. Kuni ma lõpuks mõistsin, et tõeline kunst ongi selline, keeruline. Arusaamatu. Autor on teinud sinise vaala, ent näituse külastaja näeb vaid pisikest musta täppi valgel paberil. Kui autor läheb libedale teele ja lisab pildi alla „Sinine vaal“,…

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse.

Täna on rahvusvaheline abordi legaliseerimise päev. Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse. Sosistatakse sõbrannale, günekoloogile ja perekonstellatsioonis osalejatele. „See on isiklik teema,“ öeldi varem, samal ajal kui avalikult käisid vihased debatid elu poolt ja elu vastu. Meid sõimati mõrvariteks, samuti avalikult, ent me ise otsustasime oma keha üle, seadus kaitses meid. Olime vabamad kui praegu, kuigi…

Tabuteema

Ma olin unustanud, et kirjutan tabuteemast. Marca tuletas meelde. Aitäh!

Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma

Kui ma kirjutasin, siis Maarja Kangro ja Mihkel Mutt kirjutasid oma väikestes kodudes sarnastest asjadest. Nii et võiks öelda, et need teemad olid õhus juba kaks aastat tagasi. Pesitsesid kõhu õõnes, voolasid ajukäärude vahel. “Klaaslaps”. “Eesti veri”. “Ümberlõikaja”. Viimase kaanel on isegi verepiisad kenasti näha. Kirjutamise hetkel ma seda muidugi ei teadnud. Nemad ka mitte….

Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik

TGMi spetsialistide ainsaks, ent kõigutamatuks motoks oli „Jaga ja valitse!“, mida nad korrutasid hommikust õhtuni. Ainuke inimene peakorteris ja ilmselt terves parteis, kes kahtles, kas keegi neist üldse teadis, et tegemist on Niccolo Machiavelli „Valitsejast“ pärit printsiibiga, oli assistent Sirli Hunt. Päris kindlasti oli tema ka ainus, kes oli seda teost lausa lugenud. Siis, kui…