Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse

Pärast filmi küsis Frank, silmad niisked, süda avatud, kas meie elaksime nii suure kaotuse üle. Raputasin pead. Frank mõtles pisut ja küsis siis, kas ma ei usalda ennast või teda. Vastasin, et ma ei usalda meid koos. Ja tol hetkel oli see tõsi. Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse.

Hiljem voodis, kui film oleks pidanud juba olema ununenud, ütles Frank, et tal on hirm. Hirm, et ma ära lähen. Et kõik see – ja ta näitas meie uue ilusa kodu peale, kuhu ta oli mõelnud juba kassi, koera, trobikonna põngerjaid ja isegi villase valutavatele põlvedele visatava teki – pole mulle piisav. Et temast ei piisa.

Embasin Franki, mu kallist, ilusat, head Franki, embasin kõvasti ja ei öelnud midagi. Sest seal tema kõrval voodis lebades olin ajast ja elust ette rutanud ning mõtlesin, et ehkki mina olin jätnud Tema maha, ei tahtnud ma tegelikult, et Tema jätaks mind. Sest kartsin, kartsin nii väga, et meie armastus Frankiga ei elaks meie lapse surma üle.

Advertisements

Esimese asjana keelati abort

Mu hääl oli rahulik. Mul oli ükskõik, mida tema arvab. Või teised inimesed, valitsev moraal. See on minu keha, minu elu – ega kuulu kollektiivsete otsuste sekka. Miski ei saa mind peatada. Isegi mitte see, et uus valitsus esimese asjana just abordi keelustas, sest „meie rahvast ähvardab väljasuremine ja mitte ainult põgenike, asüülitaotlejate ja muidu immigrantide hordide tõttu, vaid ennekõike ja kõige suuremat ohtu meie rahva, keele ja kultuuri püsimajäämisele kujutab endast kommunistide poolt legitimiseeritud lastetapp, mida meie oma naised, tütred ja õed praktiseerivad julma kergemeelsusega – mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine, milles jääb kaotajaks meie rahvas ja kultuur“. Nii seisis alles hiljuti valitsuse ametlikus väljaandes Eesti muld ja eesti süda.

Ma ei hakka siinkohal kritiseerima teksti lauseehitust ega stiili. See häiris mind kohutavalt, kui korraga igal pool takistuseta ilmuma hakkas. Kui palju kordi oli minu tekste ajakirjanduses tagasi lükatud, ent seda jama te ilmutate? Korduvalt? Ma ei saanud aru, miks keegi midagi ette ei võta. Kas peaksin seda ise tegema? Kas seda minult saatus, eesti rahvas ootabki? Siis kuulsin raadiost tuntud kultuuritegelast valitsusele mõtteliselt õlale patsutamas: „Uus valitsus hindab kultuuri ning see teeb mu meele nõnna rõõmsaks!“ ja ma hakkasin õhku ahmima. Ilmselt ei saa ma enam mitte millestki aru. Igal juhul järgnes sellisele kihutustööle muidugi veel mitmeid sarnaseid kirjutisi. Need pole tegelikult siiani ajakirjanduses lakanud. Üks viimastest andis teada peaminister Vampsi vankumatust otsusest võtta lõpuks ohjad enda kätte, hakata vaenlase propagandale liigvastuvõtlikke naisi nende endi eest kaitsma ja päästa veel viimasel hetkel eesti rahvas katastroofi küüsist. Mulle hakkas aina enam tunduma, et see kõik tuli sellest, et Tauno Kangro oli oma ateljees juba palehigis töötamas ja raius tigedate silmade ja kuiva naeratusega Vampsi kangelaseks. Uueks Kalevipojaks. Selle kujutluspildi juures pigistasin ma silmad kõvasti-kõvasti kinni.

Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed

Kas ma ei peaks juba kusagil hõljuma? Kas see kõik ei peaks juba olema unustatud, kadunud, lõppenud? Olen täiesti ärkvel, teadlik kõigest, mis mu ümber toimub. Mu kehas pole märkigi lubatud narkoosist. Keegi puudutab mu kätt, mainib midagi higistamisest ning mu kõhul lebavate peopesade alla asetatakse kuivad lapid. Seejärel võtab rinnamärgiga õde mu käe õrnalt enda pihku. Silmanurgast näen, kuidas ta pöörab pea minu poole, kes ma pingsalt lakke vahin ja aina sügavamalt hingan, ja lohutab: „Eeva, rahune, sa hingad väga hästi! Mõne hetke pärast tuleb günekoloog.“

Noogutan ja püüan rahuneda. Hoolikalt, eeskujulikult, nõnda nagu kästi. Et mu peopesad lõpetaks selle piinliku higistamise. Eriti nüüd, rinnamärgiga õe pihus. Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed. Neid ei saa usaldada. Keegi ulatab tervituseks käe ja kohe, kui tunned niiskust, tead, et see tehing jääb nüüd küll katki. Ja jääbki.

See on valus, aga see on tõde

Seda kõike oli Talle ja teistele väga keeruline selgitada. Ma proovisin mitu korda, ent nad ei saanud aru. Kuni ma lõpuks mõistsin, et tõeline kunst ongi selline, keeruline. Arusaamatu. Autor on teinud sinise vaala, ent näituse külastaja näeb vaid pisikest musta täppi valgel paberil. Kui autor läheb libedale teele ja lisab pildi alla „Sinine vaal“, ütleb naine koju jõudes mehele: „See punkt kohe sundis mind paigale, ta neelas mu endasse ja mu sisemusse voolas soe valgus. Sinine vaal tähistab lootust homse suhtes ja see on imeline.“ Ta on juba suunatud nii mõtlema. Jätab autor „Sinine vaal“ pildile lisamata, on julge, riskib ta sellega, et naine ütleb mehele kodus: „Meie viie-aastane tütar tuleb su juurde sama pildiga ja on kohe selge, et ta vajutas pintsliga vaid korra paberile. Et ta ei viitsinud rohkem teha.“ See on valus, aga see on tõde. Seega, ainult sel viisil tõuseb pinnale ehedaid selgitusi, mille peale polnud autor luues kordagi mõelnud. Peegeldub meile meie ajastu tõde. Nii ma siis lakkasin selgitamast ja hakkasin ootama oma kunstiteole seletusi. Üsna varsti sain aru, et mu kunst on liiga komplitseeritud. Mitte keegi ei näinud seal sinist vaala. Kõik raiusid kui tulist rauda, et tegemist on lihtsalt musta täpiga valgel lehel.

Ja ometi olin ma teinud sinise vaala.

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse.

Täna on rahvusvaheline abordi legaliseerimise päev.

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse. Sosistatakse sõbrannale, günekoloogile ja perekonstellatsioonis osalejatele. „See on isiklik teema,“ öeldi varem, samal ajal kui avalikult käisid vihased debatid elu poolt ja elu vastu. Meid sõimati mõrvariteks, samuti avalikult, ent me ise otsustasime oma keha üle, seadus kaitses meid. Olime vabamad kui praegu, kuigi ega seegi vabadus polnud piisav. Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et  esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi, ja teeb naistest endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega kohutav.

Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma

Kui ma kirjutasin, siis Maarja Kangro ja Mihkel Mutt kirjutasid oma väikestes kodudes sarnastest asjadest. Nii et võiks öelda, et need teemad olid õhus juba kaks aastat tagasi. Pesitsesid kõhu õõnes, voolasid ajukäärude vahel.

“Klaaslaps”. “Eesti veri”. “Ümberlõikaja”. Viimase kaanel on isegi verepiisad kenasti näha.

Kirjutamise hetkel ma seda muidugi ei teadnud. Nemad ka mitte. Aga meid kolme sidusid nähtamatud niidid, mis reaalsuses kokku ei puutunud, ent kusagil paralleelmaailmas küll. Siin polnud meil teineteise eludest aimugi, kuid Kangro elas midagi sarnast läbi kui mina ja Muti mõtted tõttasid tegelikult ka samadel radadel kui minul. Võib öelda, et olime tol hetkel ühes ja samas maailmas. Seda ei juhtu inimestega sageli ja ainuüksi sellele mõelda on kummaline.

Nii et neid asju siiski juhtub.

Nende raamatud ilmusid sügisel, siis kui on tark raamatuid välja anda, et tarbijal oleks teistele tarbijatele hea jõulupakki panna. Mina taipasin miks mulle suve hakul Kultuurkapitali toetust ei antud. Anti Kangrole. Ma ise oleksin ka talle andnud, kui sarnase temaatikaga raamatute vahel valida.

Mulle anti pool aastat hiljem, kui teema oli juba siin maailmas teistele näha, lugeda, harutada-arutada. Oli juba tuttav, saanud omaks ja mu originaalsus pudenes kenasti laiali.

“Klaaslaps” on ilus. Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma. Seda juhtub minuga tihti, kui ma autorisse armun. Maarja meeldib mulle. Sest ta kirjutas raamatu, mis on aus ja valus ja palavikuline nagu elu ise. Sest ta kirjutas iseendast.

Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik

TGMi spetsialistide ainsaks, ent kõigutamatuks motoks oli „Jaga ja valitse!“, mida nad korrutasid hommikust õhtuni. Ainuke inimene peakorteris ja ilmselt terves parteis, kes kahtles, kas keegi neist üldse teadis, et tegemist on Niccolo Machiavelli „Valitsejast“ pärit printsiibiga, oli assistent Sirli Hunt. Päris kindlasti oli tema ka ainus, kes oli seda teost lausa lugenud. Siis, kui ta Tartus viis aastat tagasi filosoofiat õppis. Nüüd ei õpetatud Eestis filosoofiat enam kusagil, sest see „ei ühti tööturu vajadustega ega aita kaasa Eesti majandusliku konkurentsivõime suurendamisele“, nagu seisis Haridusministeeriumi sellekohases selgituskirjas.

Sirli Hunt jälgis kohvi keetes ja tasse pestes murelikult, kuidas noored TGMi spetsialistid töötasid 19 tundi ööpäevas selle nimel, et Eesti viimaste aastakümnete jooksul tasa ja targu üles ehitatud mitmekihilist poliitilist ruumi tõhusalt lihtsustada. Nad ei söönud pakutud kiluvõileibu ega kama, vaid hamburgereid ja pitsat, silmi erinevatelt ekraanidelt tõstmata. Nad ei nõudnud puhkust ega nädalavahetusi, nad isegi magasid kontoris. Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik, imestasid parteivisionäärid. See, mis nüüd realiseerus otse nende silme all, oligi tulevik, mida nad soovisid kõikidele töötajatele. Tunne, et nad olid õigel teel, kasvas neid noori tööorje jälgides iga päevaga ning muutus faktiks valimispäevaõhtul.

Ihaldamisest loobumine oligi ainuvõimalik variant

Asi läks täiesti käest ära pärast kolmandat pokaali, kui mulle sai kõik minu eraelus toimuv selgeks. Selge oli see, et pime iha kellegi teise ja mitte oma abikaasa vastu tekkis just siis, just sellistest tingimustes, mil ma olin paigal seisnud aastaid ja pidanud seda õnneks. Süsteem, riigimasin polnud selle ajaga nii palju muutunud. Kui üldse, siis pigem süvenenud. Seega, see pidi tulema seestpoolt. Jalutasin kaubanduskeskuses Tema kõrval, ostsime õhtusöögiks lõhekala ja valget veini ning püüdsin samal ajal saata alakõhule signaale, et koju jõudes toimuks peale televiisori vaatamise midagi muud. Aga see oli mõttetu ettevõtmine. Mu alakeha arvas, et ta on loodud pigem järgmisel hommikul kala ja veini väljutamiseks, kui millekski muuks.

Sellises seisus oli revolutsionääriks hakkamine kerge, sest ihaldamisest loobumine oligi ainuvõimalik variant. Kuid siis ma tutvusin Frankiga ja see lõi mu mässul jalad alt.

Meie, keda nimetatakse kaotajate põlvkonnaks

Meie silme ees rippus loor, mis tegi kõik, millel me pilk peatus, romantiliseks. Viimased suvised ööd pärast järjekordset, juba kolmeteistkümnendat rasket kriisiaastat, ent iga väike võit vajas tähistamist, lausa nõudis seda. Meil, keda nimetatakse kaotajate põlvkonnaks, pole juba ammu pühitseda suuri võite nagu töökoha leidmine, ülikoolikraadi omandamine alal, mis leiva lauale tooks ning pakuks intellektuaalset rahuldust, või näiteks abiellumine. Me kas olime juba abielus või ei saanud ideoloogilistel põhjustel ja seksuaalse orientatsiooni tõttu seda iial teha. Seetõttu tähistasime ainult väikeseid võite, mis seisnesid tööintervjuul teise ringi jõudmises, järjekordse magistri- või doktorikraadi omandamises ning aina sagedamini kellegi kolimises mujale. Too viimane oli pidevalt tuliste vaidluste teema, sest ei mahtunud pea kunagi võitude alla, isegi väikeste juurde mitte, sest kodust äraminek polnud praktiliselt kunagi vaba. Emigreeruda majanduslikel põhjustel, parema elu nimel, vahel isegi lihtsalt elu nimel, on alati sunnitud otsus. Kuid tähistamisest ei tahtnud samuti keegi loobuda.