Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Eestit mustikaga võrdlev kujund

Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.

 

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja kulude vähendamise tulitaval teemal või lapata sotsiaalmeediat. Arvatavasti on sellest kõigile rohkem rõõmu. Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus, vaid teeb meid vabaks kogu aeg. Neil pole raamatute jaoks enam elus kohta.

Jah, taolisi mõttepärleid võis mu kirjutistes kohata, ent nüüd on ka see läbi.

Ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada

Mina ei suutnud midagi lugeda, kuigi lennukis oli mul jäänud pooleli üks väga põnev artikkel Diogenese sündroomist. Sellest haigusest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, sest see levib elanikkonna seas kulutulena ja ometi ei olla seda väga kerge diagnoosida. No ma ei tea. Kui minu mõni tuttav hakkaks tänavalt asju koju tooma ja ühel hetkel seisaksid tal seina ääres neli katkist jalgratast, kaksteist vildakat tooli ja hiiglaslik puhvetkapp, siis ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada. Ma teaksin kohe, et tegemist on Diogenese sündroomiga, ja hakkaksin tegutsema. Ma küll ei tea, millised oleksid esimesed sammud, sel kohal jäi mul artikkel pooleli, ent niisama käed rüpes ma ei istuks ega arutaks, et kas on tegemist prügiga või mitte.

Riik, kus puudub võimalus armastusele, on määratud surmale

„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi. Mõelge sellele! See on hullumeelsus! Ei, parem ärge mõelge!“ lõi ta käega ja saali läbistas naerukahin.

„Selleks et saaksime vabalt otsustada indiviidina, vaba rahvana, on alternatiivide olemasolu ja nende tundmine hädavajalik. Nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest riik, mis on vaene, kuid kus peale selle puudub võimalus vabale armastusele, pole mitte ainult igav – see on määratud surmale…” 

Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele

Lõpuks läksime siiski ka meie magama. Pugesime oma uhkesse laia voodisse puhkides, silmi pööritades, pead vangutades, mõlemad oma õigsuses veendunud, uhkused haavatud, südamed krimpsus. Me ei kavatsenud alustada jalgratta leiutamist otsast peale, kombata üksteise piire, panna paika just meie suhtes kehtivad reeglid. Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele. Nüüd vaid mudime stressipalle kraadi võrra tugevamalt. Seepärast käsi ei tõusnudki, et Franki poole sirutuda. Ta oli muu tegevusega hõivatud. Keerasin hoopis demostratiivselt selja ja teesklesin uinumist hoolimata meie omavahelisest kokkuleppest mitte kunagi jääda magama vihastena. Või just sellepärast. Kes seda teab, kui ollakse nii keerulise hingega inimene…

Nii need suhted on

Ta sõnad ajasid mind naerma, kuigi minul ei olnud kõik hästi. See pole õiglane, muidugi pole see õiglane, nutta praegu siin, temaga loodud uue elu juures, teise elu, teise armastuse, Tema pärast. See järjekordne eluline ülekohus ajas meid aga veelgi rohkem itsitama. Ja nõnda me nutsime ja naersime juba koos, läbisegi. Ei saanud aru, kus algas üks ja lõppes teine. Seejärel imetlesime ja imestasime, et kuidas see elu ikka selline on. Ja kui täiuslik on ikka inimkeha. Ja kui mitmekihiline see inimhing. Siis Frank juba teadis, et minu hing on väga keeruline, ja seetõttu teda toimuv ei üllatanudki, mis omakorda avas minu jaoks tema isiksuse sügavused. Nii need suhted on. Ja aeg seisis ja samas tormas tuhatnelja edasi ja tagasi. Me olime siin ja seal, olime minevikus ja olevikus ja tulevikus korraga. Koos jätkus meid igale poole. Terve maailm, terve kosmos oli korraga siia tuppa, siia voodisse, siia, meie kahe väikese inimese peopesadesse kogunenud ja pulbitses, tuksles, võbeles võimsa leegina.

Aga viha pole probleem

„Ma tean, et te olete vihased. Mina olen ka. Me kõik oleme raevus, sest see süsteem pole õiglane. Aga viha pole probleem. Probleem on selles, et te ei tea, kelle või mille vastu oma viha pöörata, ja te pöördute nagu idioodid vaeste, väetimate, rõhutute vastu. Minu vastu, kes ma olen, taevane arm, vaid sõnumitooja! Küsige parem, miks te seda teete. Ja ma ütlen teile, kuigi teie arusaam ei küündi kõrgemale nende kalade omast, kes selle maja eesruumi akvaariumis ujuvad…”