Lend tagasi koju ei tundunud lennuna tagasi koju. Jälgisin tuimalt selle hiiglasliku hääli, lõhnu, värve täis hoone tukslemist, kus kõik suundusid kuhugi, kõik tahtsid kuhugi jõuda. Perekonniti, paarides, sõpradega, kaasas reisikotid, puhas pesu ja terved südamed. Minu rebis äsjane hüvastijätt pooleks. Tegi kodutuks. Rippusin pilguga inimeste küljes, kuni nad silmapiirilt ära kadusid ja mu mõne teise reisija õlale üle andsid. Mida kauem ma võõrastega niimoodi sihitult kaasa lohisesin, seda tugevamaks läks tunne, nagu mul siiski oleks, kuhu minna. Ma lihtsalt olin unustanud, mis tunne on olla armunud.
