Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.

Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki

Inimesed ei räägi omavahel enam raamatutest. Nad hüüavad, et loevad aastas 4 või siis 25 raamatut, mis paneb su õlgu kehitama, sest iseenesest, kontekstita ei ole neil numbritel mitte mingisugust väärtust. Või vastavad su ootusi täis küsimusele “Kas sa seda raamatut oled lugenud?” eitavalt (ja sa väga teadlikult ei küsi just enda kirjutatud raamatute kohta, ent siiski on vastus sama). Aga nad on lugenud seda ja toda. Ja sina pole jälle noid lugenud ja sinna see vestlus sureb.

Lugeja üksindus.

Seega, pean silmas seda, et inimesed ei räägi omavahel enam ühest ja samast raamatust. Ei arutle just konkreetselt selle raamatu teemade, mõtete, tegelaskujude ajendite üle. Ei püüa sõnadesse panna antud teost lugedes tekkinud tundeid, mida nad endaga tänavatel, bussis, autos linna, tööle, voodisse minnes kaasas kannavad. Ei kuula teise lugeja mõistmisi, äratundmisi, vastukaja. Ei mõtesta enda ja teiste jaoks oma lugemiskogemust; loetu paratamatust seotust meie eluga.

Ma ei pannud seda kõike enne “Kirjutaja Bartleby” lugemist tähele. Olin unustanud, kui hea tunne on äsjaloetud raamatu ainetel kellegi teisega vestelda ja jõuda taas kord kapitalismi, mugavustsooni ja revolutsioonini. Kui ammu polnud ma unistanud revolutsioonist!

Ma ei pannud ka seda tähele, millal need kõnelused otsa said.

Kõik oluline kaob me elust liiga vaikselt. Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki.

Kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka

Ma tean, et olin Miranda Julyd tõesti liiga kauaks kuulama jäänud, ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte.

See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki.

Mõtlesin sel hetkel oma pojale ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei ole üksi.

(Foto: Dagmar Kase)

 

 

Eestit mustikaga võrdlev kujund

Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.

 

Ta ei tea, kes on see Ülle

Olen selle üle nüüd mitu päeva pead murdnud, ja lõpuks tabasin ära: kuigi vaid väga ähmaselt, meenutab Daina mulle Kauksi Üllet. Nii see on. Siis kui Ülle veel noor ja heledapäine oli ja tuli lagedale selliste väidetega, et loomad on talle rohkem toit kui sõbrad ja et ta armastab seetõttu põrsaid ja lambatallesid, kuigi mõni tark kiuslik kass on ka meeldinud. Ent kass ei tohi Ülle oma olla. Sest omasid sa, jah, nahka ju ei pista. Või siis seda, et hasartmänge Ülle ei mängi. Aga mitte moraalsetel veendumustel, vaid seetõttu, et ei saa seda endale lubada.

Ma tahaksin seda leidu Dainaga jagada ning vahelduseks ugandalastes kahtlustamisele ja demokraatial silma peal hoidmisele hea kõhutäie koos naerda, kuid ma kardan, et ta ei pruugi taolises kummalises seoses midagi vaimukat leida. Ta ei tea, kes on see Ülle ja ta ei taha teada, miks ma arvan – kuigi ma nii ei arva aga mulje oleks küll selline, et täpselt seda ma silmas pean -, et temas avalduksid koheselt mängur ning kassisööja, kui ta teel ei seisaks teatud praktilisi tõkkeid. Ma pole isegi enam kindel, et see avastus väga vaimukas on. Meil on pikk päev selja taga, mis pole veel sugugi läbi, ja ma olen väsinud ja näljane. Need faktorid häid nalju ei loo.

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja kulude vähendamise tulitaval teemal või lapata sotsiaalmeediat. Arvatavasti on sellest kõigile rohkem rõõmu. Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus, vaid teeb meid vabaks kogu aeg. Neil pole raamatute jaoks enam elus kohta.

Jah, taolisi mõttepärleid võis mu kirjutistes kohata, ent nüüd on ka see läbi.

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.

Ja ma leidsin selle.

Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Raamatuesitlus 3. augustil Tallinnas

Ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada

Mina ei suutnud midagi lugeda, kuigi lennukis oli mul jäänud pooleli üks väga põnev artikkel Diogenese sündroomist. Sellest haigusest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, sest see levib elanikkonna seas kulutulena ja ometi ei olla seda väga kerge diagnoosida. No ma ei tea. Kui minu mõni tuttav hakkaks tänavalt asju koju tooma ja ühel hetkel seisaksid tal seina ääres neli katkist jalgratast, kaksteist vildakat tooli ja hiiglaslik puhvetkapp, siis ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada. Ma teaksin kohe, et tegemist on Diogenese sündroomiga, ja hakkaksin tegutsema. Ma küll ei tea, millised oleksid esimesed sammud, sel kohal jäi mul artikkel pooleli, ent niisama käed rüpes ma ei istuks ega arutaks, et kas on tegemist prügiga või mitte.