Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole

Empaatiat on vaja. Ruumi. Vaikust. Sest olukord pingestub iga hingetõmbega ja maad on võtmas üleüldine rahutus, viha, kurbus, meeleheide ja lootusetus.
Kui homme sõjavägi Katalooniasse ei lähe, siis on see ime. Samasugune ime, kui see, et esmaspäeval ei kuulutata välja ühepoolset iseseisvust. Isegi, kui arreteeritakse katalaanide juhid.
Olukord muutub iga mööduva tunniga aina teravamaks ja seetõttu tuleb meil olla väga ettevaatlik oma seisukohavõttude, arvamusavalduste või poolte valimistega. Õli tulle juurde valamine on praegusel hetkel lihtsalt vastutustundetu. Peame mõtlema, kaaluma hoolega, mida me ütleme ja millised võivad olla öeldu tagajärjed. See, mis tundub õige või parem meile, väljaspoololijaile, täna ei pruugi seda olla asjaosaliste ega meie kõigi ühise homse jaoks.
Me kipume asju nägema nii nagu oleme meie, ja mitte nii nagu nad tegelikult on. Kuid me ei tohi unustada, et Hispaania ei ole Nõukogude Liit ja Kataloonia pole 27 aasta tagune Eesti. Ei sisult ega vormilt.
Kataloonia pole iseseisvust välja kuulutanud ja seega pole midagi tunnustada. Pühapäeval toimunud ebaseaduslik hääletus oli poliitiline protest, et saada iseseisvuse üle hääletada-otsustada ehk et korraldataks seaduslik ja kõigi demokraatlike garantiidega referendum, kus hääletaksid kõik Kataloonia elanikud: kas siis iseseisvuse poolt või vastu. Järgenenud streigid olid aga juba politsei kasutatud jõumeetmete vastased protestid.
Sõnadel on jõud ja hetkel ainukesi sõnu, mida vajavad katalaanid, hispaanlased ja ülejäänud inimkond, on need, mis aitavad valitsevat pinget maandada. Sõnu, mis räägivad ennekõike rahu(meelsuse)st, sellest, mis meid ühendab. Et saaks tekkida uus, ühine ruum, kus rääkida ja ära kuulata, tunnustada. Selle ruumi võimaldamiseks-vahendamiseks oleme eurooplastena alati olemas ja valmis.
Pinge maandamine, rahunemine on hetkel esimene, peamine ja võib-olla ainukene samm, mida teha. See samm ei vii küll kumbagi osapoolt sinna, kuhu nad tahaksid minna, kuid vähemalt juhib nad ära sealt, kus nad praegu seisavad.
Meie eksimused, vead on suurepärased õpetajad. Selleks, et oma vigu tunnistada, vajame julgust, vaprust ja tugevust. Kuid vaid targad mõistavad, et mitte ükski eksimus ega läbikukkumine pole lõplik. Olnut-tehtut ei saa muuta, kuid võime alustada uuesti täna, nüüd, siin ja praegu, et edasine saaks olema teistsugune: rahumeelne, läbiräägitud ja teineteist arvestades.
Toimuv on meeldetuletus meile kõigile, kes me oleme oma kogukondades, ühiskonnas mingis mõttes teenäitajad: head liidrid ei juhi oma rahvast vastamisi relvastatud üksustega. Vägivaldne õhustik, milleks on igasugune tugev sotsiaalne polariseerimine, teeb haiget meile kõigile. Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole.
Advertisements

Teistsuguse poliitika võimalikkus

Seni ühiskonda juhtinud põhimõte seisnes frankismi järgse üleminekuaja eliidi pakutud „kokkuleppel“, mis teatas, et „asjad käivad nii“ ja „selline ongi elu“. Hispaania astus modernsuse suunas ja seda usuti. Millist elu silmas peeti ehk mida väärtustati? Esiteks, kultuurilist-intellektuaalset hierarhiat ehk eksperte, kes on asja õppinud ja kellel on kõrge ametikoht. Jagades ühiskonna elitaarselt „nendeks, kes teavad“ (vähesed, ennekõike mehed) ning „nendeks, kes ei tea“ (valdav enamus rahvast). Teisalt oli raha kõige ühiskondliku ja ühise mõõdupuu.

Trabajare para no depender economicamente

Väljakutele tulnud eri vanuses, erinevate ametite ja veendumustega inimesi ühendas arusaam, et ekspertide ja raha kultus allutab, muudab nähtamatuks ja jätab välja teised eluks hädavajalikud väärtused. Näiteks, nagu õpetab meile feministlik majandusteooria, pole taolises ühiskonnas hoolitsuseetikal olulist kohta. Laste, vanurite, haigete ja loomade eest hoolitsemine ehk teisisõnu elu alalhoidmine eeldab kindlaid teadmisi ja oskusi (meditsiinilisi, pedagoogilisi, emotsionaalseid, empaatilisi, intellektuaalseid), millel pole valitsevate kultuuriliste ega rahaliste autoriteetide silmis mingit kaalu.

Kuus aastat hiljem võib filosoofiliselt tõdeda, et Indignadose liikumine tõstis esikohale elumõtte küsimuse. Teisisõnu, kui see pole elu, mida me tahame elada, siis milline on ja kuidas, milliste väärtuste, praktikate, suhete ja poliitkate abil teistsuguse eluni jõuda. See polnud kindlasti automaatne vastus(t)e otsimine lokkavale korruptsioonile, parteisüsteemi vähesele legitiimsusele ja olukorra üldisele tõsidusele, vastasel juhul oleks see toimunud varem ja toimunud rohkemates riikides, kus esinevad samad probleemid. Teisalt mõistetakse meie demokraatia(te)s poliitikat kui „ekspertide“ katset ohjata kapitalismi fataalseid nõudmisi. Indignados seadis kõik need uskumused ja praktikad küsimärgi alla ning pakkus asemele midagi uut: poliitika kui avatud küsimus ühiselu eri tahkude ja nüansside kohta, st poliitika, mis on igaühele käeulatuses. Sest me kõike teame midagi ja mitte keegi meist ei tea kõike.

Niisiis oli tegemist tugeva ühise impulsiga vabanemaks uskumustest, milles pole teragi tõtt, kuid mis ometi omavad meie üle võimu ning suunavad meie valikuid, suhteid ja käitumist. Hakati kahtlema valitsevates väärtustes. „See pole kriis, vaid pettus“, „Ots otsaga mitte välja tulemine – see on vägivald,“ hüüti igas suunas ajal, mil riik kärpis sotsiaalkulusid ja andis samas pangasektorile 80 miljardit eurot. Nii paljude inimeste tänavatele kogunemine tekitas üle pika aja lootuse kogu elanikkonnas.

Lootus nakatas, valgus üle riigi, sest inimesed tajusid, et see, mis toimub, see meeletu kriis, teeb ühtemoodi haiget nii mulle, sulle kui talle. Seega, see on meie kõigi probleem. Oma viha ja nördimust ei suunatud teiste süsteemi ohvrite (immigrantide, naiste, põgenike jne.) vastu, vaid toimuvat mõtestati ühise probleemina, millele järgnes(id) tegevusplaan(id). Taoline kollektiivne ümbermõtestamine nihutas radikaalselt senini ühiskonnas toiminud identiteetide ja poliitika piirjooni: seda, mida sallitakse, mida mitte; keda-mida on näha, keda-mida mitte; millest räägitakse ja millest mitte. Nihutati riigi, rahva ja poliitika võimalikkuse raame ajal, mil Euroopa Liit ja Hispaaniat valitsevad parteid teatasid, et „alternatiive pole“.

(Ilmunud täispikkuses Müürilehes)

Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma

Kui ma kirjutasin, siis Maarja Kangro ja Mihkel Mutt kirjutasid oma väikestes kodudes sarnastest asjadest. Nii et võiks öelda, et need teemad olid õhus juba kaks aastat tagasi. Pesitsesid kõhu õõnes, voolasid ajukäärude vahel.

“Klaaslaps”. “Eesti veri”. “Ümberlõikaja”. Viimase kaanel on isegi verepiisad kenasti näha.

Kirjutamise hetkel ma seda muidugi ei teadnud. Nemad ka mitte. Aga meid kolme sidusid nähtamatud niidid, mis reaalsuses kokku ei puutunud, ent kusagil paralleelmaailmas küll. Siin polnud meil teineteise eludest aimugi, kuid Kangro elas midagi sarnast läbi kui mina ja Muti mõtted tõttasid tegelikult ka samadel radadel kui minul. Võib öelda, et olime tol hetkel ühes ja samas maailmas. Seda ei juhtu inimestega sageli ja ainuüksi sellele mõelda on kummaline.

Nii et neid asju siiski juhtub.

Nende raamatud ilmusid sügisel, siis kui on tark raamatuid välja anda, et tarbijal oleks teistele tarbijatele hea jõulupakki panna. Mina taipasin miks mulle suve hakul Kultuurkapitali toetust ei antud. Anti Kangrole. Ma ise oleksin ka talle andnud, kui sarnase temaatikaga raamatute vahel valida.

Mulle anti pool aastat hiljem, kui teema oli juba siin maailmas teistele näha, lugeda, harutada-arutada. Oli juba tuttav, saanud omaks ja mu originaalsus pudenes kenasti laiali.

“Klaaslaps” on ilus. Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma. Seda juhtub minuga tihti, kui ma autorisse armun. Maarja meeldib mulle. Sest ta kirjutas raamatu, mis on aus ja valus ja palavikuline nagu elu ise. Sest ta kirjutas iseendast.

Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik

TGMi spetsialistide ainsaks, ent kõigutamatuks motoks oli „Jaga ja valitse!“, mida nad korrutasid hommikust õhtuni. Ainuke inimene peakorteris ja ilmselt terves parteis, kes kahtles, kas keegi neist üldse teadis, et tegemist on Niccolo Machiavelli „Valitsejast“ pärit printsiibiga, oli assistent Sirli Hunt. Päris kindlasti oli tema ka ainus, kes oli seda teost lausa lugenud. Siis, kui ta Tartus viis aastat tagasi filosoofiat õppis. Nüüd ei õpetatud Eestis filosoofiat enam kusagil, sest see „ei ühti tööturu vajadustega ega aita kaasa Eesti majandusliku konkurentsivõime suurendamisele“, nagu seisis Haridusministeeriumi sellekohases selgituskirjas.

Sirli Hunt jälgis kohvi keetes ja tasse pestes murelikult, kuidas noored TGMi spetsialistid töötasid 19 tundi ööpäevas selle nimel, et Eesti viimaste aastakümnete jooksul tasa ja targu üles ehitatud mitmekihilist poliitilist ruumi tõhusalt lihtsustada. Nad ei söönud pakutud kiluvõileibu ega kama, vaid hamburgereid ja pitsat, silmi erinevatelt ekraanidelt tõstmata. Nad ei nõudnud puhkust ega nädalavahetusi, nad isegi magasid kontoris. Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik, imestasid parteivisionäärid. See, mis nüüd realiseerus otse nende silme all, oligi tulevik, mida nad soovisid kõikidele töötajatele. Tunne, et nad olid õigel teel, kasvas neid noori tööorje jälgides iga päevaga ning muutus faktiks valimispäevaõhtul.

Igavese tagasituleku asemel kojuminek

Rahvuslus lähtub samasugusest võltsidentiteedist nagu jalgpall. Armastada ühte inimgruppi rohkem kui teisi, sest ta on oma: see on korruptsioon… Erich Fromm väitis, et rahvuslus on inimkonna reetmine.

*

Ta avastas poliitika, kirjanduse, muusika ja filmikunsti. “Avastas” pole õige sõna. Ta uskus neisse ja ei suutnud mõista miks (just siis, kui tema nad avastas) ta kursusekaaslased näisid neile selja pööravat.

*

Igavese tagasituleku asemel kojuminek; võimutahte asemel intiimne vastuhakk; üliinimese asemel lähedus; tuleviku asemel mälu; nentimise asemel problematiseerimine.

*

Eetilisel pinnal on kõige olulisem märgata, panna tähele: (teist)näha on pidada lugu, avaldada austust, anda au.

*

See argentiinlane pakkus välja uut tüüpi, kolme-nelja palliga jalgpalli, kus mängijad kannaksid tähtedega särke ja iga liigutusega moodustaksid uusi sõnu.

*

Ja see on väga raske, sest sa lähed tänavale ja järsku märkad, et inimesed käivad kohutavalt riides.

*

Sest minevik tapab sama palju kui olevik. Veelgi rohkem siis, kui mäletatu liigub kahe plaani vahel: stseenid, mis korduvad pidevalt, nagu nad ei oskaks tänasest väljuda.

*

Terved linnaosad madaldatud prügimäe seisusesse.

*

Selgus. Helendav, pimestav, hinnangutest vaba, võimatu vaadata kauem kui hetk ja kiiresti muudetud teiseks asjaks. Hoolimata kõigest oli selgus korraks olemas.

(Mathisoni valem. Märkmed nädalavahetusel siit-sealt loetust)

 

Veendumus, et ausalt elamine ei tasu ennast ära

Tänavate tühjus võib laias laastus tähendada kolme asja:

  1. Riigis on pealtnäha kõik korras, sest kodanikud kuumavad õndsalt – ja nad ise usuvad ka, et nad kuumavad vabatahtlikult – oma hubastes kodudes. Hygge. Nad teavad, et tänavad kubisevad mitmest nähtamatust ähvardusest. Eriti siis, kui sa oled üksik naine või transsooline või teist nahavärvi inimene pimedal või väheläbitaval tänaval. Aga nad ei ole mitte ükski neist, ja see on hea uudis.
  2. Tänavad ei tähista (veel?) sümboolset poliitilist ruumi. Tänavad on eesmärgistatud tegevuseks mõeldud abivahendid. Nad peavad viima võimalikult sirgelt, otse, tõhusalt punktist A punkti B ja kui kell kukub, siis kohe tagasi punkti A. Nädalavahetusel siiski tuleb käia ka punktist C läbi, sest vastasel juhul seisaks külmkapp täiesti eesmärgipäratult köögi kõige kaugemas nurgas.
  3. Riigis on kõik korrast ära, võimulolijad teavad seda ning seetõttu on poliitilised meeleavaldused (loe: kehad, hääled, silmad, sõnad) tänavatel, väljakutel, emblemaatiliste hoonete ees rangelt reglementeeritud või otseselt keelatud.

Sotsiaalpoliitiline panoraam, kus ühe kitsa ringi ärihuvisid esitletakse meie kõigi huvidena, kus ametlik retoorika jutlustab alternatiivi puudumisest, korruptsiooni paratamatusest, ebavõrdsuse loomulikkusest ja isegi vajalikkusest ning kus ülejäänud ühiskonna katseid kaitsta oma õiguseid, õiglust ja vabadusi piiratakse aina karmimate paragrahvide abil, ei räägi ainult neoliberalismi võidust vaid veelgi hullemast nähtusest: veendumusest, et ausalt elamine ei tasu ennast ära.

Ja see on kõige sügavam meeleheide, mis võib ühte ühiskonda tabada.

Julmuse pedagoogika

“Naistevastane vägivald on sümptom,” väidab Rita Segato. “Julmuse pedagoogikat” hädasti vajava ühiskonna sümptom. Siia alla käib ka vägivald lesbide, homode, transinimeste, loomade, igasuguste “teiste” suhtes ja vastu. Et hävitada kaastunne, empaatia, suhted, sidemed. Kuuluvustunne.

“Metsik” kapitalism sõltub sellest pedagoogikast, et anda õpetust. Õpetada ja distsiplineerida kõiki meid/neid, kes elame-asume poliitika äärealadel. Kõiki meid/neid, kes kõigutame olemasoleva stabiilsust. Meie/nende vastu.

Ma olen seda alati arvanud. Ja tundnud.

Eile El Rocíol jalutades avastasin, kuivõrd piiratud on mu emotsionaalne raamistik lapsevanemana. Mässumeelsuse, vastuhaku, sõna mittekuulamise, teistmoodi teha-olla-mõelda tahtmise ees ma kõigepealt ignoreerin mässajat, püüan teda seejärel emalikult (et mitte kasutada sõna “patroneerima”) vastupidises veenda, sest ma ju ometi tean paremini, kuid kui soovitud tulemust pole, siis vihastan ja lõpuks tardun, sest tahaksin kogu selle jama kuu peale saata.

Julmuse pedagoogika minus eneses.

Alles hetk hiljem suudan rahuneda, agressiivsest reageeringust eemalduda ja olukorraga läbi armastuse tegeleda.

See üllatab mind. Mina, kes ma olen õppinud gestalt teraapiat ja lugenud filosoofiat ning vaimseid õpetajaid, reageerin läbi keha. Instinktiivselt. Instinkt, mis kummalisel kombel tähendab autoritaarsust, mis juba per se vastuhakku ei salli.

Mina, kes ma uurin ja jutlustan vabadu(se)st. Hingest. Armastusest.

Mina, kes ma olen siiski revolutsionäär.

 

Ja oli pärast seda täiesti rahulikul ilmel president edasi

Need on need samad majad. Ma tean seda küll. Samamoodi kahvatud, samamoodi ajahambast puretud ja poolviltused, kui nädal aega tagasi. Kui viimased kuusteist aastat. Mis sest, et erinevad ilmakaared, erinev õhutemperatuur, erinevad keeled nende vahel, need majad ääristavad iga äärelinna äärealasid. Kui keegi peaks küsima, kust jookseb linna esteetiline piir, siis võib seda leida alati ühest ja samast kohast: nende majade eest.

Nii et mu ehmatus pole tingitud vaesusega kohtumise kohkumisest. Ega teadmatusest. See on midagi muud, mõtlen ja valan endale veini juurde.

Alles päev hiljem taipan, et kui inimeste, eriti vanade sõprade vahel, luuakse uusi ühiseid tähendus- ja mõistmisruume, siis ei ole enam keegi meist sama. Ei saagi olla. Olgu teadus tänatud!

Sest eluenergia ei kao, ainult muutub. Teiseneb, kahaneb ja seejärel kasvab. Ja Eestil on praegu kasvuperiood. Tunnen seda igas uuenenud rakus. Hispaania energia näiteks kahaneb. Usk paremasse kaob, aeglustub soov muutuda. Sündida uuesti. Soov, mis Eestis pulbitseb.

Ma muidugi ei pea silmas geograafilist Eestit. Olen selle jaoks liiga sügav. Räägin sümboolsest, energeetilisest, tundelisest Eestist. Räägin mitmeplaaniliselt, nüansirikkalt, tavateadvuse taha nägevalt.

Aga võib-olla ma eksin. Sest president ütles “iseenda okupeerimine”, mis kriibib kõrva, ja oli pärast seda täiesti rahulikul ilmel president edasi. On mõistetav, mida ta sellega öelda tahtis, kuid ometi on sõnade “iseenda” ja “okupeerimine” koos sel viisil kasutamine vale.

Samas, nagu ütles Cortázar, on sõnaraamat surnuaed ja me tegeleme kogu aeg keele uuendamisega.

Mööda seda mõtteniiti minnes on presidendi öeldu tunduvalt soovituslikum kui siinse peaministri Rajoy “klaas on klaas ja taldrik on taldrik”-mõte. Jällegi pole riigijuhi öeldus otseselt midagi valesti, sest klaas on tõesti klaas ja taldrik taldrik ja mitte vastupidi (ja kui me filosoofideks ei kipu, ja me ei kipu, sest on pühapäev ja me puhkame). Ent ikkagi pole mugav ta teda kuulata sellist lause ütlemas.

No ei ole, tee või tina!

 

 

Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.