Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse

Pärast filmi küsis Frank, silmad niisked, süda avatud, kas meie elaksime nii suure kaotuse üle. Raputasin pead. Frank mõtles pisut ja küsis siis, kas ma ei usalda ennast või teda. Vastasin, et ma ei usalda meid koos. Ja tol hetkel oli see tõsi. Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse.

Hiljem voodis, kui film oleks pidanud juba olema ununenud, ütles Frank, et tal on hirm. Hirm, et ma ära lähen. Et kõik see – ja ta näitas meie uue ilusa kodu peale, kuhu ta oli mõelnud juba kassi, koera, trobikonna põngerjaid ja isegi villase valutavatele põlvedele visatava teki – pole mulle piisav. Et temast ei piisa.

Embasin Franki, mu kallist, ilusat, head Franki, embasin kõvasti ja ei öelnud midagi. Sest seal tema kõrval voodis lebades olin ajast ja elust ette rutanud ning mõtlesin, et ehkki mina olin jätnud Tema maha, ei tahtnud ma tegelikult, et Tema jätaks mind. Sest kartsin, kartsin nii väga, et meie armastus Frankiga ei elaks meie lapse surma üle.

Advertisements

Esimese asjana keelati abort

Mu hääl oli rahulik. Mul oli ükskõik, mida tema arvab. Või teised inimesed, valitsev moraal. See on minu keha, minu elu – ega kuulu kollektiivsete otsuste sekka. Miski ei saa mind peatada. Isegi mitte see, et uus valitsus esimese asjana just abordi keelustas, sest „meie rahvast ähvardab väljasuremine ja mitte ainult põgenike, asüülitaotlejate ja muidu immigrantide hordide tõttu, vaid ennekõike ja kõige suuremat ohtu meie rahva, keele ja kultuuri püsimajäämisele kujutab endast kommunistide poolt legitimiseeritud lastetapp, mida meie oma naised, tütred ja õed praktiseerivad julma kergemeelsusega – mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine, milles jääb kaotajaks meie rahvas ja kultuur“. Nii seisis alles hiljuti valitsuse ametlikus väljaandes Eesti muld ja eesti süda.

Ma ei hakka siinkohal kritiseerima teksti lauseehitust ega stiili. See häiris mind kohutavalt, kui korraga igal pool takistuseta ilmuma hakkas. Kui palju kordi oli minu tekste ajakirjanduses tagasi lükatud, ent seda jama te ilmutate? Korduvalt? Ma ei saanud aru, miks keegi midagi ette ei võta. Kas peaksin seda ise tegema? Kas seda minult saatus, eesti rahvas ootabki? Siis kuulsin raadiost tuntud kultuuritegelast valitsusele mõtteliselt õlale patsutamas: „Uus valitsus hindab kultuuri ning see teeb mu meele nõnna rõõmsaks!“ ja ma hakkasin õhku ahmima. Ilmselt ei saa ma enam mitte millestki aru. Igal juhul järgnes sellisele kihutustööle muidugi veel mitmeid sarnaseid kirjutisi. Need pole tegelikult siiani ajakirjanduses lakanud. Üks viimastest andis teada peaminister Vampsi vankumatust otsusest võtta lõpuks ohjad enda kätte, hakata vaenlase propagandale liigvastuvõtlikke naisi nende endi eest kaitsma ja päästa veel viimasel hetkel eesti rahvas katastroofi küüsist. Mulle hakkas aina enam tunduma, et see kõik tuli sellest, et Tauno Kangro oli oma ateljees juba palehigis töötamas ja raius tigedate silmade ja kuiva naeratusega Vampsi kangelaseks. Uueks Kalevipojaks. Selle kujutluspildi juures pigistasin ma silmad kõvasti-kõvasti kinni.

Sõber

Ma ei mäletanud, et oleksin teda külla kutsunud, et oleksin üldse kunagi kedagi külla kutsunud, kuid ühel pärastlõunal ta mu ukse taga seisis. Dressipükstes ja spordikott õlal, nagu ta just tuleks spordisaalist või oleks hoopis sinna minemas. Mulle tõesti tundus, et ta oli eksinud, vähemalt koha ja kohe kindlasti riietusega, kuid kutsusin ta lõpuks ikkagi sisse. Isegi see ei lugenud, et mul oli Lucia Berlini raamat pooleli ja ellu tagasi pöördumine nõudis minult tohutut eneseületust. Aga me olime sõbrad, ja sõprade pärast selliseid asju siiski tehakse.

Kohe, kui ta uksest sisse tuli ja päikeserillid eest võttis, nägin, et ta parem silm oli kinni paistetanud. Punane, ajas mäda välja. Kole silm. Muidugi ma ahhetasin, sest me ei pane igapäevaste tuttavate inimeste füüsilisi moonutusi tähele. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulikkus mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel eluvõõramalt elada? Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Isegi lähedasi inimesi vaatame nagu näeksime neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või täiesti teise koha peal. Me ei tea, sest me oleme pidevalt kusagil mujal. Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglist või mõne vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. See tervet keha ja hinge läbiv võpatus viitab sellele, et see peegeldus pole meie ise ja just see aimdus viibki meid loomiskihu ja heaks inimeseks olemise soovi juurde. Aimdus, et mitte miski pole tegelikult päris.

Ma oleksin neid mõtteid loomulikult sõbraga jaganud, sest me ei mõtle niikuinii oma mõtteid üksi. Need ripuvad kogu aeg õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos samu mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas, neid edasi viimas. Selles teadmises on midagi lohutavat ja mulle tundus, et ka mu külaline vajas sedalaadi lohutust. Kuid tema vaatas hoopis pikalt valget teetassi, mille ta ette asetasin, nagu poleks ta midagi seesugust enne näinud, ja küsis, millal me kohtusime. Vastasin, et kolm aastat tagasi ja jäin siis vait. Taipasin, et ta ei räägi meist kahest vaid hoopis minust ja mu kallimast, kelle naeratav nägu teda külmkapi ukselt jälgis, kuid ma ei hakanud öeldut parandama. Ta tundis ennast ebamugavalt juba niisamutigi ja võib-olla oleks see teadmine teda veel rohkem endast välja viinud. Seepärast ei öelnud ma ka seda, et meil on nüüd laps ja et ma enam tööl ei käi, kuigi endise kolleegina on ta arvatavasti seda juba isegi märganud.

Ta õnneks rohkem ei küsinud, noogutas ainult ja hammustas mu hommikul, pärast teravat tüli kallimaga prügikasti valesti asetatud prügikoti pärast, küpsetatud keeksiviilust tüki. Tükk käis tal tükk aega suus ringi, nagu ta oleks tülist korraga teadlikuks saanud, ja nägin mitu korda ta valkjat keelt, mis üritas end hammaste abil puhtaks kraapida, ent pruunid pudemed ei lasknud lahti. Sarnase dünaamika tõttu polnud ka meie kallimaga ära leppinud. Nüüd tundus meie pärastlõuanane teejoomine mullegi kummaline, sest me polnud britid. Polnud seda kunagi olnudki.

Mõtlesin seejärel veinipokaalide peale, eirates teadlikult meie põhjamaalisust, kui sõber uuesti rääkima hakkas. Kõigepealt rääkis ta sellest, kuidas ta on õppinud kuulama ja seejärel sellest, kuidas ta perekond ta hulluks ajab. Ta hallisegused krussis juuksed olid kahe pisikese plastmassklõpsuga pealaele kinnitatud ja kui ta tassi pea kohale tõstis, et tassi alla joonistatud initsiaale uurida, nägin, et tal olid kaenlakarvad ajamata. Nüüd meenutas ta oma isa veel rohkem kui varem ja mulle tundus, et võin teda usaldada.

Seepärast polnudki talle raske sellest kõigest rääkida. Eriti sellest, et mu kallimal pole vaja mulle asju nina peale visata, sest ma tean isegi, et olin Miranda Julyd liiga kauaks kuulama jäänud. Ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte. See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki. Mõtlesin oma lapsele ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei olnud üksi.

Mu külaline oli tänu oma koledale silmale tõesti hea kuulaja. Ta ei seganud kordagi vahele ja oli isegi keeksiviilu lõpetanud ja tee ära joonud. Naeratasin ja mõtlesin, kui tore, et ta siiski tuli. Sel hetkel hakkas mu laps hällis nutma ja ma tõin ta meiega kööki. Rääkisin sõbrale, et naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi juhtub, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nõnda saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad juba magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata. Nähes oma sõbra ilmet tundus mulle, et ka tema mitte, ja ma olin väga rõõmus, et ma polnud ainuke.

 

 

Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind

Kõik saab alguse emast ja kõik viib temani tagasi.

Niikaua kui suhe emaga pole terve, pole seda mitte ükski muu suhe su elus.

Milline on su suhe emaga, on su suhe eluga. “Elu on raske, keeruline, hirmutav” tuleb tõlkida “mu suhe emaga on raske, keeruline, hirmutav”.”Elu on kerge, imeline, armastust täis” tähendab seda, milline on minu suhe sinuga.

Me tahame emade/isade elu parandada, korralda, neid päästa teiste, maailma, nende endi käest. Me ei kuula neid ja elame seetõttu nende valuläves. See aga pole meie koht. Niikaua kui me ei aseta end oma kohale, ei leia me rahu.

Isegi siis, kui ema enam siin ei ole, on ta seda ikkagi. Sest ta on alati.

Parim lapsevanem, parim õpetaja, terapeut on see, kes usaldab. Muretsemine tähendab usaldamatust, usu puudumist. Mure lapse, ema/isa, elukaaslase pärast tähendab seda, et sa ei näe oma last, oma ema/isa, oma elukaaslast, sest vaatad ainult oma muret, oma hirme, oma emotsioone. Sa ei näe inimest kogu tema loos. Sa ei näe tervet lugu, sa ei seisa kontekstis.

Sina oled ema ja oled selline. Mina olen tütar ja olen selline. Sul on kõik hästi ja minul on kõik hästi. Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind: ma olen iseseisev, ma olen õnnelik.

Iga kord, kui sa vihjad, heidad ette, nõuad, et ma tuleksin sagedamini, et jääksin su juurde kauemaks, siis ma tean, et see on sinu viis öelda, et sa armastad mind. Et sa armastad mind väga.

(Märkmeid nädalavahetuse koolituselt)

 

Surm tuleb ikka ootamatult

Kui juhtub, ütlevad ugandalased lahke naeru saatel, juhtub niikuinii, ette pole mõtet karta. Ja neil on ses suhtes ometi tuline õigus!

Kõike ei saa ega olegi vaja ühel inimesel siin elus kontrollida, armastas ka meie endise Kiwatule korteri perenaine, Estheri sõbranna Sarah öelda. Veel vähem homset, järgmist nädalat, tulevikku üldisemalt. Seda teevad esivanemate hinged, jumal, hea õnn või kuidas iganes seda võimsat energiat nimetada, mille kükitav, uhkete sulgede, käevõrude ja kaelakeedega ehitud ning silmavalgeid välgutav nõidtohter kanaveristamise kohal lendu laseb. Kuigi alles ühel nädalavahetusel nägid kõik Kiwatule linnaosa elanikud, ka meie, kel vähegi oli oidu chapata küpsetaja ahju kõrvalt algava teeraja hõivanud inimahelale järgneda, et isegi värskelt tapetud kana soolikad, silmad ja madratsi kohale riputatud palmilehe kiudude abil kimbuks seotud kanavarbad ei päästa sind surmast. Oleks härra Muhinda seda ette teadnud, oleks ta need viis tuhat šillingut, mis ta austatud nõidtohtrile peo peale ladus, hoopis tavapärase máwá peale kulutanud aga, näed, ei teadnud. Surm tuleb ikka ootamatult, öeldi üksteisele vaikiva peanokutuse saatel.

Meie iidvana naabriproua Flora, kes oli seda kõike pesu kuivama riputades ja pead vangutades pealt vaadanud, polnud selle väitega aga sugugi nõus. “Lollus,” hüüatas ta endamisi aga piisavalt kõvasti nii et möödaminejad teda kuulsid. Proua Flora elas meie maja vasakpoolse kivimüüri vastu püsti pandud hütis, kust avanes vähemalt kuue aasta eest veel vaade kaugetele rohelistele, vahel sinakalt võbelevatele küngastele, mille taha kadus õhtuti kuldseks värvuv päike. Tema hütt, millel Estheri sõnul polnud sel kohal enam pikka pidu, sest hiinlased olla juba maaostuhimus seal kandis ringi nuuskimas, jäi chapata küpsetajast vaevu kuuekümne sammu kaugusele. Ja seal, meie koduhoovis, pesi ta iga päev teiste inimeste pesu ja hiljem suundus küürima nende põrandaid. Ka meie korteriomaniku Sarah’i valgeid, läikivaid marmorpõrandaid, teenides sellega piisava summa, et oma kolme lapselast toita ja koolitada. Kuid kõik teadsid, et proua Flora on palju rohkem kui meie tänava pesunaine.

„Pole mõtet süüdistada vaest kana kui ilmselged märgid eesootavast on alati ja igal pool näha,“ teatas proua Flora kindlameelselt, kui uudis härra Muhinda saatusest tema kõrvu jõudis. Kuulsime teda hämariku eel läbi elutoa avatud akna selgitamas igaühele, keda tema arvamus huvitas ja neid oli palju.

“Tuleb osata vaid vaadata.”

Ja proua Flora juba vaadata oskas. Sest öelgu keegi teine, et millest muust kui surmast jutustas kaks päeva enne teise ilma minekut härra Muhinda vasaku jalalaba alla teab kust ilmunud verevalum? Millest ometi võis selline asi märku anda? See polnud retooriline küsimus. Ta tegelikult ka tahtis seda kohalolijate suust kuulda. Küsis kõva, selge häälega aga mitte keegi ei osanud vastata. Proua Floral oli õigus. Nagu alati.

Sinu biograafiast saab sinu bioloogia

Ta ütles, et muutuseid ei ole olemas. On keha ja tema loomulik areng (ja mulle meenus Caroline Myss ja tema “sinu biograafiast saab sinu bioloogia” ja korraks käis peast läbi mõte, et tema ongi see, kes räägib). Füüsilise keha protsess tingib meie erinevad kogemused maailmas ja maailmaga. Teise ja teistega.

Maailm on kogu aeg sama. Meie keha on see, mis areneb, kasvab, vananeb ja kahaneb. Meie keha, oma iseärasustega, on see, mis põhjustab ja tajub erinevatel hetkedel erinevalt samu läbielamisi.

Kui ma silmad lahti tegin, kõlas see kõik väga selge ja loogilisena. Järjekordse elusaladusena. Nüüd hakkan aga kahtlema.

Koledusele tulebki otsa vaadata, et hakkaks ilus

Vähesed elud taluvad liigset valgust.

Lähedalt vaadates on inimese piiratus, väiksus, koledus selgelt näha. Selles pole aga midagi hirmsat või piinlikku. Koledusele tulebki otsa vaadata, et hakkaks ilus. Hirmus on hoopis inimese püüd oma inimlikkust varjata.

Sellepärast eelistamegi pealispindsust. Õhkõrna, hetkelist kokkupuudet tõelisele kohtumisele.

Sellepärast kanname maske, vaidleme tuliselt, anname intervjuusid, teeme nalja, et vaikida asjadest, mis on meie jaoks tegelikult olulised. Ilusad. Valusad.

Me isegi ei märka, et kasutame aastaid samu sõnu ja väljendeid, et rääkida tunnetest, inimestest, maailmast, mis on olemuselt muutlikud. See on ka hirmus.

Sellepärast väldime intiimsust. Lähedust. Sest see on küsimärk, kahtlus, muutus.

Me kardame nii seda, mida võime leida, kui seda, mida ise välja näitame. Me ei taha pettuda ega pettumust valmistada. See aga on paratamatu.

Esialgu. Pärast tuleb paranemine. Pärast koledusele otsa vaatamist, tema enda sees ja ees kandmist, saabub valgus. Rahu. Mõistmine.

Siit edasi suuruse, armastuse juurde on veel vaid mõni samm. Me pole veel kohal, aga me oleme teel. Ja see on oluline.

(Mõeldes Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees” seltsis veedetud päevadele)

 

 

Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole

Empaatiat on vaja. Ruumi. Vaikust. Sest olukord pingestub iga hingetõmbega ja maad on võtmas üleüldine rahutus, viha, kurbus, meeleheide ja lootusetus.
Kui homme sõjavägi Katalooniasse ei lähe, siis on see ime. Samasugune ime, kui see, et esmaspäeval ei kuulutata välja ühepoolset iseseisvust. Isegi, kui arreteeritakse katalaanide juhid.
Olukord muutub iga mööduva tunniga aina teravamaks ja seetõttu tuleb meil olla väga ettevaatlik oma seisukohavõttude, arvamusavalduste või poolte valimistega. Õli tulle juurde valamine on praegusel hetkel lihtsalt vastutustundetu. Peame mõtlema, kaaluma hoolega, mida me ütleme ja millised võivad olla öeldu tagajärjed. See, mis tundub õige või parem meile, väljaspoololijaile, täna ei pruugi seda olla asjaosaliste ega meie kõigi ühise homse jaoks.
Me kipume asju nägema nii nagu oleme meie, ja mitte nii nagu nad tegelikult on. Kuid me ei tohi unustada, et Hispaania ei ole Nõukogude Liit ja Kataloonia pole 27 aasta tagune Eesti. Ei sisult ega vormilt.
Kataloonia pole iseseisvust välja kuulutanud ja seega pole midagi tunnustada. Pühapäeval toimunud ebaseaduslik hääletus oli poliitiline protest, et saada iseseisvuse üle hääletada-otsustada ehk et korraldataks seaduslik ja kõigi demokraatlike garantiidega referendum, kus hääletaksid kõik Kataloonia elanikud: kas siis iseseisvuse poolt või vastu. Järgenenud streigid olid aga juba politsei kasutatud jõumeetmete vastased protestid.
Sõnadel on jõud ja hetkel ainukesi sõnu, mida vajavad katalaanid, hispaanlased ja ülejäänud inimkond, on need, mis aitavad valitsevat pinget maandada. Sõnu, mis räägivad ennekõike rahu(meelsuse)st, sellest, mis meid ühendab. Et saaks tekkida uus, ühine ruum, kus rääkida ja ära kuulata, tunnustada. Selle ruumi võimaldamiseks-vahendamiseks oleme eurooplastena alati olemas ja valmis.
Pinge maandamine, rahunemine on hetkel esimene, peamine ja võib-olla ainukene samm, mida teha. See samm ei vii küll kumbagi osapoolt sinna, kuhu nad tahaksid minna, kuid vähemalt juhib nad ära sealt, kus nad praegu seisavad.
Meie eksimused, vead on suurepärased õpetajad. Selleks, et oma vigu tunnistada, vajame julgust, vaprust ja tugevust. Kuid vaid targad mõistavad, et mitte ükski eksimus ega läbikukkumine pole lõplik. Olnut-tehtut ei saa muuta, kuid võime alustada uuesti täna, nüüd, siin ja praegu, et edasine saaks olema teistsugune: rahumeelne, läbiräägitud ja teineteist arvestades.
Toimuv on meeldetuletus meile kõigile, kes me oleme oma kogukondades, ühiskonnas mingis mõttes teenäitajad: head liidrid ei juhi oma rahvast vastamisi relvastatud üksustega. Vägivaldne õhustik, milleks on igasugune tugev sotsiaalne polariseerimine, teeb haiget meile kõigile. Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole.

Teistsuguse poliitika võimalikkus

Seni ühiskonda juhtinud põhimõte seisnes frankismi järgse üleminekuaja eliidi pakutud „kokkuleppel“, mis teatas, et „asjad käivad nii“ ja „selline ongi elu“. Hispaania astus modernsuse suunas ja seda usuti. Millist elu silmas peeti ehk mida väärtustati? Esiteks, kultuurilist-intellektuaalset hierarhiat ehk eksperte, kes on asja õppinud ja kellel on kõrge ametikoht. Jagades ühiskonna elitaarselt „nendeks, kes teavad“ (vähesed, ennekõike mehed) ning „nendeks, kes ei tea“ (valdav enamus rahvast). Teisalt oli raha kõige ühiskondliku ja ühise mõõdupuu.

Trabajare para no depender economicamente

Väljakutele tulnud eri vanuses, erinevate ametite ja veendumustega inimesi ühendas arusaam, et ekspertide ja raha kultus allutab, muudab nähtamatuks ja jätab välja teised eluks hädavajalikud väärtused. Näiteks, nagu õpetab meile feministlik majandusteooria, pole taolises ühiskonnas hoolitsuseetikal olulist kohta. Laste, vanurite, haigete ja loomade eest hoolitsemine ehk teisisõnu elu alalhoidmine eeldab kindlaid teadmisi ja oskusi (meditsiinilisi, pedagoogilisi, emotsionaalseid, empaatilisi, intellektuaalseid), millel pole valitsevate kultuuriliste ega rahaliste autoriteetide silmis mingit kaalu.

Kuus aastat hiljem võib filosoofiliselt tõdeda, et Indignadose liikumine tõstis esikohale elumõtte küsimuse. Teisisõnu, kui see pole elu, mida me tahame elada, siis milline on ja kuidas, milliste väärtuste, praktikate, suhete ja poliitkate abil teistsuguse eluni jõuda. See polnud kindlasti automaatne vastus(t)e otsimine lokkavale korruptsioonile, parteisüsteemi vähesele legitiimsusele ja olukorra üldisele tõsidusele, vastasel juhul oleks see toimunud varem ja toimunud rohkemates riikides, kus esinevad samad probleemid. Teisalt mõistetakse meie demokraatia(te)s poliitikat kui „ekspertide“ katset ohjata kapitalismi fataalseid nõudmisi. Indignados seadis kõik need uskumused ja praktikad küsimärgi alla ning pakkus asemele midagi uut: poliitika kui avatud küsimus ühiselu eri tahkude ja nüansside kohta, st poliitika, mis on igaühele käeulatuses. Sest me kõike teame midagi ja mitte keegi meist ei tea kõike.

Niisiis oli tegemist tugeva ühise impulsiga vabanemaks uskumustest, milles pole teragi tõtt, kuid mis ometi omavad meie üle võimu ning suunavad meie valikuid, suhteid ja käitumist. Hakati kahtlema valitsevates väärtustes. „See pole kriis, vaid pettus“, „Ots otsaga mitte välja tulemine – see on vägivald,“ hüüti igas suunas ajal, mil riik kärpis sotsiaalkulusid ja andis samas pangasektorile 80 miljardit eurot. Nii paljude inimeste tänavatele kogunemine tekitas üle pika aja lootuse kogu elanikkonnas.

Lootus nakatas, valgus üle riigi, sest inimesed tajusid, et see, mis toimub, see meeletu kriis, teeb ühtemoodi haiget nii mulle, sulle kui talle. Seega, see on meie kõigi probleem. Oma viha ja nördimust ei suunatud teiste süsteemi ohvrite (immigrantide, naiste, põgenike jne.) vastu, vaid toimuvat mõtestati ühise probleemina, millele järgnes(id) tegevusplaan(id). Taoline kollektiivne ümbermõtestamine nihutas radikaalselt senini ühiskonnas toiminud identiteetide ja poliitika piirjooni: seda, mida sallitakse, mida mitte; keda-mida on näha, keda-mida mitte; millest räägitakse ja millest mitte. Nihutati riigi, rahva ja poliitika võimalikkuse raame ajal, mil Euroopa Liit ja Hispaaniat valitsevad parteid teatasid, et „alternatiive pole“.

(Ilmunud täispikkuses Müürilehes)

Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma

Kui ma kirjutasin, siis Maarja Kangro ja Mihkel Mutt kirjutasid oma väikestes kodudes sarnastest asjadest. Nii et võiks öelda, et need teemad olid õhus juba kaks aastat tagasi. Pesitsesid kõhu õõnes, voolasid ajukäärude vahel.

“Klaaslaps”. “Eesti veri”. “Ümberlõikaja”. Viimase kaanel on isegi verepiisad kenasti näha.

Kirjutamise hetkel ma seda muidugi ei teadnud. Nemad ka mitte. Aga meid kolme sidusid nähtamatud niidid, mis reaalsuses kokku ei puutunud, ent kusagil paralleelmaailmas küll. Siin polnud meil teineteise eludest aimugi, kuid Kangro elas midagi sarnast läbi kui mina ja Muti mõtted tõttasid tegelikult ka samadel radadel kui minul. Võib öelda, et olime tol hetkel ühes ja samas maailmas. Seda ei juhtu inimestega sageli ja ainuüksi sellele mõelda on kummaline.

Nii et neid asju siiski juhtub.

Nende raamatud ilmusid sügisel, siis kui on tark raamatuid välja anda, et tarbijal oleks teistele tarbijatele hea jõulupakki panna. Mina taipasin miks mulle suve hakul Kultuurkapitali toetust ei antud. Anti Kangrole. Ma ise oleksin ka talle andnud, kui sarnase temaatikaga raamatute vahel valida.

Mulle anti pool aastat hiljem, kui teema oli juba siin maailmas teistele näha, lugeda, harutada-arutada. Oli juba tuttav, saanud omaks ja mu originaalsus pudenes kenasti laiali.

“Klaaslaps” on ilus. Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma. Seda juhtub minuga tihti, kui ma autorisse armun. Maarja meeldib mulle. Sest ta kirjutas raamatu, mis on aus ja valus ja palavikuline nagu elu ise. Sest ta kirjutas iseendast.