Nii need suhted on

Ta sõnad ajasid mind naerma, kuigi minul ei olnud kõik hästi. See pole õiglane, muidugi pole see õiglane, nutta praegu siin, temaga loodud uue elu juures, teise elu, teise armastuse, Tema pärast. See järjekordne eluline ülekohus ajas meid aga veelgi rohkem itsitama. Ja nõnda me nutsime ja naersime juba koos, läbisegi. Ei saanud aru, kus algas üks ja lõppes teine. Seejärel imetlesime ja imestasime, et kuidas see elu ikka selline on. Ja kui täiuslik on ikka inimkeha. Ja kui mitmekihiline see inimhing. Siis Frank juba teadis, et minu hing on väga keeruline, ja seetõttu teda toimuv ei üllatanudki, mis omakorda avas minu jaoks tema isiksuse sügavused. Nii need suhted on. Ja aeg seisis ja samas tormas tuhatnelja edasi ja tagasi. Me olime siin ja seal, olime minevikus ja olevikus ja tulevikus korraga. Koos jätkus meid igale poole. Terve maailm, terve kosmos oli korraga siia tuppa, siia voodisse, siia, meie kahe väikese inimese peopesadesse kogunenud ja pulbitses, tuksles, võbeles võimsa leegina.