Väikeste suurus

Valeria Luiselli kirjutab õhtul hilja, pärast seda, kui on lapsed magama pannud, sest siis tohib juua ja suitsetada. Teha asju, mida me laste ees endal teha ei luba, ütleb ta. Tohib kirjutada.

Ma ootasin Erikuga samuti hetki, mil saan kirjutada. Pühenduda iseendale, väitsin sageli, kuigi kõik need hetked läksid raamatu, artiklite, esseede kirjutamise nahka. Suured, tähtsad tekstid, mida keegi teine pidi ehk kunagi lugema. Tol ajal nimetasin neid pimedaid varahommikuid “vabadeks” (kui valesti me kasutame suuri sõnu!) hetkedeks.

Milo kõrvalt ei kirjuta ma üldse.

Harva, väga harva kerkib mu sisemusest mõni pikem stseen, taipamine või lause, mis püsib muutumatuna mitu päeva. Kui ta nädal hiljem helendab ikka veel tervikuna mu sees, siis alles kirjutan. Sest need sõnad, see pilt tuleb kehast välja saada. Nad ootavad, lausa paluvad vabanemist.

Nii kui vajalik tekst saab paberile/ekraanile kirja, teisele eksistentsitasandile, nii on ta ka siit sageduselt haihtunud. Kas keegi kunagi loeb, või millal, pole enam tähtis. Tähtis on muu.

Tähtis on intuitsiooni kuulata.

Inspiratsiooni austada.

Ehedusel ja kuntslikul vajadusel vahet teha.

Nende vahet taibata.

Terveneda.

Tähtis on see siin ja praegu.

Milo kaks uut ülemist hammast. Ja siis see kummaline kurin, mida ta paar päeva tagasi hakkas tegema ning mis talle ilmselgelt nalja teeb, kuigi mind kergelt ehmatab. Mis asi see on? Kust see urin tuleb?

Lähenev kiirrong, mis kõlab, taipan just praegu, kui tiibeti kausi tervendav heli.

Eriku asjalikud kahekeelsed selgitused sellest, kuidas ta läheb kõigepealt rongiga Granadasse tööle ja seejärel kalu vaatama. Kalad on väga ilusad, ütleb ta, istub seejärel kiiktooli ja jääb vaikides aknast õue vaatama. Seal muidugi kalu pole, aga ma igaks juhuks vaatan ta pilku seirates ikkagi järele. Aga ei, kalu ei ole.

Dora ja Lima elegantsed kõrvade, saba, keha, pea asendid. Nurrumine, vastastikune läheduse ja soojuse vajadus. Minu sülle pugemine kohe, kui see on lastest vaba. Nagu praegu, kui istun siin ja kirjutan.

Naabri palm ja tuul ja linnud, kes mängivad ta okstes.

Pilved. Ka see pilv, kus elab nüüd Eriku sõnul Agnes.

Tähtis on kõik see.

Näiliselt väikesed (sest pole publikut?), kelle, mille suurust, sügavat tähendust me ei mõista enne kui pole kogenud näiliselt suurte, oluliste asjade vähetähtsust.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s