Sõber

Ma ei mäletanud, et oleksin teda külla kutsunud, et oleksin üldse kunagi kedagi külla kutsunud, kuid ühel pärastlõunal ta mu ukse taga seisis. Dressipükstes ja spordikott õlal, nagu ta just tuleks spordisaalist või oleks hoopis sinna minemas. Mulle tõesti tundus, et ta oli eksinud, vähemalt koha ja kohe kindlasti riietusega, kuid kutsusin ta lõpuks ikkagi sisse. Isegi see ei lugenud, et mul oli Lucia Berlini raamat pooleli ja ellu tagasi pöördumine nõudis minult tohutut eneseületust. Aga me olime sõbrad, ja sõprade pärast selliseid asju siiski tehakse.

Kohe, kui ta uksest sisse tuli ja päikeserillid eest võttis, nägin, et ta parem silm oli kinni paistetanud. Punane, ajas mäda välja. Kole silm. Muidugi ma ahhetasin, sest me ei pane igapäevaste tuttavate inimeste füüsilisi moonutusi tähele. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulikkus mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel eluvõõramalt elada? Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Isegi lähedasi inimesi vaatame nagu näeksime neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või täiesti teise koha peal. Me ei tea, sest me oleme pidevalt kusagil mujal. Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglist või mõne vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. See tervet keha ja hinge läbiv võpatus viitab sellele, et see peegeldus pole meie ise ja just see aimdus viibki meid loomiskihu ja heaks inimeseks olemise soovi juurde. Aimdus, et mitte miski pole tegelikult päris.

Ma oleksin neid mõtteid loomulikult sõbraga jaganud, sest me ei mõtle niikuinii oma mõtteid üksi. Need ripuvad kogu aeg õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos samu mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas, neid edasi viimas. Selles teadmises on midagi lohutavat ja mulle tundus, et ka mu külaline vajas sedalaadi lohutust. Kuid tema vaatas hoopis pikalt valget teetassi, mille ta ette asetasin, nagu poleks ta midagi seesugust enne näinud, ja küsis, millal me kohtusime. Vastasin, et kolm aastat tagasi ja jäin siis vait. Taipasin, et ta ei räägi meist kahest vaid hoopis minust ja mu kallimast, kelle naeratav nägu teda külmkapi ukselt jälgis, kuid ma ei hakanud öeldut parandama. Ta tundis ennast ebamugavalt juba niisamutigi ja võib-olla oleks see teadmine teda veel rohkem endast välja viinud. Seepärast ei öelnud ma ka seda, et meil on nüüd laps ja et ma enam tööl ei käi, kuigi endise kolleegina on ta arvatavasti seda juba isegi märganud.

Ta õnneks rohkem ei küsinud, noogutas ainult ja hammustas mu hommikul, pärast teravat tüli kallimaga prügikasti valesti asetatud prügikoti pärast, küpsetatud keeksiviilust tüki. Tükk käis tal tükk aega suus ringi, nagu ta oleks tülist korraga teadlikuks saanud, ja nägin mitu korda ta valkjat keelt, mis üritas end hammaste abil puhtaks kraapida, ent pruunid pudemed ei lasknud lahti. Sarnase dünaamika tõttu polnud ka meie kallimaga ära leppinud. Nüüd tundus meie pärastlõuanane teejoomine mullegi kummaline, sest me polnud britid. Polnud seda kunagi olnudki.

Mõtlesin seejärel veinipokaalide peale, eirates teadlikult meie põhjamaalisust, kui sõber uuesti rääkima hakkas. Kõigepealt rääkis ta sellest, kuidas ta on õppinud kuulama ja seejärel sellest, kuidas ta perekond ta hulluks ajab. Ta hallisegused krussis juuksed olid kahe pisikese plastmassklõpsuga pealaele kinnitatud ja kui ta tassi pea kohale tõstis, et tassi alla joonistatud initsiaale uurida, nägin, et tal olid kaenlakarvad ajamata. Nüüd meenutas ta oma isa veel rohkem kui varem ja mulle tundus, et võin teda usaldada.

Seepärast polnudki talle raske sellest kõigest rääkida. Eriti sellest, et mu kallimal pole vaja mulle asju nina peale visata, sest ma tean isegi, et olin Miranda Julyd liiga kauaks kuulama jäänud. Ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte. See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki. Mõtlesin oma lapsele ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei olnud üksi.

Mu külaline oli tänu oma koledale silmale tõesti hea kuulaja. Ta ei seganud kordagi vahele ja oli isegi keeksiviilu lõpetanud ja tee ära joonud. Naeratasin ja mõtlesin, kui tore, et ta siiski tuli. Sel hetkel hakkas mu laps hällis nutma ja ma tõin ta meiega kööki. Rääkisin sõbrale, et naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi juhtub, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nõnda saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad juba magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata. Nähes oma sõbra ilmet tundus mulle, et ka tema mitte, ja ma olin väga rõõmus, et ma polnud ainuke.

 

 

Advertisements

Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind

Kõik saab alguse emast ja kõik viib temani tagasi.

Niikaua kui suhe emaga pole terve, pole seda mitte ükski muu suhe su elus.

Milline on su suhe emaga, on su suhe eluga. “Elu on raske, keeruline, hirmutav” tuleb tõlkida “mu suhe emaga on raske, keeruline, hirmutav”.”Elu on kerge, imeline, armastust täis” tähendab seda, milline on minu suhe sinuga.

Me tahame emade/isade elu parandada, korralda, neid päästa teiste, maailma, nende endi käest. Me ei kuula neid ja elame seetõttu nende valuläves. See aga pole meie koht. Niikaua kui me ei aseta end oma kohale, ei leia me rahu.

Isegi siis, kui ema enam siin ei ole, on ta seda ikkagi. Sest ta on alati.

Parim lapsevanem, parim õpetaja, terapeut on see, kes usaldab. Muretsemine tähendab usaldamatust, usu puudumist. Mure lapse, ema/isa, elukaaslase pärast tähendab seda, et sa ei näe oma last, oma ema/isa, oma elukaaslast, sest vaatad ainult oma muret, oma hirme, oma emotsioone. Sa ei näe inimest kogu tema loos. Sa ei näe tervet lugu, sa ei seisa kontekstis.

Sina oled ema ja oled selline. Mina olen tütar ja olen selline. Sul on kõik hästi ja minul on kõik hästi. Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind: ma olen iseseisev, ma olen õnnelik.

Iga kord, kui sa vihjad, heidad ette, nõuad, et ma tuleksin sagedamini, et jääksin su juurde kauemaks, siis ma tean, et see on sinu viis öelda, et sa armastad mind. Et sa armastad mind väga.

(Märkmeid nädalavahetuse koolituselt)

 

Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma

Kui ma kirjutasin, siis Maarja Kangro ja Mihkel Mutt kirjutasid oma väikestes kodudes sarnastest asjadest. Nii et võiks öelda, et need teemad olid õhus juba kaks aastat tagasi. Pesitsesid kõhu õõnes, voolasid ajukäärude vahel.

“Klaaslaps”. “Eesti veri”. “Ümberlõikaja”. Viimase kaanel on isegi verepiisad kenasti näha.

Kirjutamise hetkel ma seda muidugi ei teadnud. Nemad ka mitte. Aga meid kolme sidusid nähtamatud niidid, mis reaalsuses kokku ei puutunud, ent kusagil paralleelmaailmas küll. Siin polnud meil teineteise eludest aimugi, kuid Kangro elas midagi sarnast läbi kui mina ja Muti mõtted tõttasid tegelikult ka samadel radadel kui minul. Võib öelda, et olime tol hetkel ühes ja samas maailmas. Seda ei juhtu inimestega sageli ja ainuüksi sellele mõelda on kummaline.

Nii et neid asju siiski juhtub.

Nende raamatud ilmusid sügisel, siis kui on tark raamatuid välja anda, et tarbijal oleks teistele tarbijatele hea jõulupakki panna. Mina taipasin miks mulle suve hakul Kultuurkapitali toetust ei antud. Anti Kangrole. Ma ise oleksin ka talle andnud, kui sarnase temaatikaga raamatute vahel valida.

Mulle anti pool aastat hiljem, kui teema oli juba siin maailmas teistele näha, lugeda, harutada-arutada. Oli juba tuttav, saanud omaks ja mu originaalsus pudenes kenasti laiali.

“Klaaslaps” on ilus. Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma. Seda juhtub minuga tihti, kui ma autorisse armun. Maarja meeldib mulle. Sest ta kirjutas raamatu, mis on aus ja valus ja palavikuline nagu elu ise. Sest ta kirjutas iseendast.

Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik

TGMi spetsialistide ainsaks, ent kõigutamatuks motoks oli „Jaga ja valitse!“, mida nad korrutasid hommikust õhtuni. Ainuke inimene peakorteris ja ilmselt terves parteis, kes kahtles, kas keegi neist üldse teadis, et tegemist on Niccolo Machiavelli „Valitsejast“ pärit printsiibiga, oli assistent Sirli Hunt. Päris kindlasti oli tema ka ainus, kes oli seda teost lausa lugenud. Siis, kui ta Tartus viis aastat tagasi filosoofiat õppis. Nüüd ei õpetatud Eestis filosoofiat enam kusagil, sest see „ei ühti tööturu vajadustega ega aita kaasa Eesti majandusliku konkurentsivõime suurendamisele“, nagu seisis Haridusministeeriumi sellekohases selgituskirjas.

Sirli Hunt jälgis kohvi keetes ja tasse pestes murelikult, kuidas noored TGMi spetsialistid töötasid 19 tundi ööpäevas selle nimel, et Eesti viimaste aastakümnete jooksul tasa ja targu üles ehitatud mitmekihilist poliitilist ruumi tõhusalt lihtsustada. Nad ei söönud pakutud kiluvõileibu ega kama, vaid hamburgereid ja pitsat, silmi erinevatelt ekraanidelt tõstmata. Nad ei nõudnud puhkust ega nädalavahetusi, nad isegi magasid kontoris. Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik, imestasid parteivisionäärid. See, mis nüüd realiseerus otse nende silme all, oligi tulevik, mida nad soovisid kõikidele töötajatele. Tunne, et nad olid õigel teel, kasvas neid noori tööorje jälgides iga päevaga ning muutus faktiks valimispäevaõhtul.

Veendumus, et ausalt elamine ei tasu ennast ära

Tänavate tühjus võib laias laastus tähendada kolme asja:

  1. Riigis on pealtnäha kõik korras, sest kodanikud kuumavad õndsalt – ja nad ise usuvad ka, et nad kuumavad vabatahtlikult – oma hubastes kodudes. Hygge. Nad teavad, et tänavad kubisevad mitmest nähtamatust ähvardusest. Eriti siis, kui sa oled üksik naine või transsooline või teist nahavärvi inimene pimedal või väheläbitaval tänaval. Aga nad ei ole mitte ükski neist, ja see on hea uudis.
  2. Tänavad ei tähista (veel?) sümboolset poliitilist ruumi. Tänavad on eesmärgistatud tegevuseks mõeldud abivahendid. Nad peavad viima võimalikult sirgelt, otse, tõhusalt punktist A punkti B ja kui kell kukub, siis kohe tagasi punkti A. Nädalavahetusel siiski tuleb käia ka punktist C läbi, sest vastasel juhul seisaks külmkapp täiesti eesmärgipäratult köögi kõige kaugemas nurgas.
  3. Riigis on kõik korrast ära, võimulolijad teavad seda ning seetõttu on poliitilised meeleavaldused (loe: kehad, hääled, silmad, sõnad) tänavatel, väljakutel, emblemaatiliste hoonete ees rangelt reglementeeritud või otseselt keelatud.

Sotsiaalpoliitiline panoraam, kus ühe kitsa ringi ärihuvisid esitletakse meie kõigi huvidena, kus ametlik retoorika jutlustab alternatiivi puudumisest, korruptsiooni paratamatusest, ebavõrdsuse loomulikkusest ja isegi vajalikkusest ning kus ülejäänud ühiskonna katseid kaitsta oma õiguseid, õiglust ja vabadusi piiratakse aina karmimate paragrahvide abil, ei räägi ainult neoliberalismi võidust vaid veelgi hullemast nähtusest: veendumusest, et ausalt elamine ei tasu ennast ära.

Ja see on kõige sügavam meeleheide, mis võib ühte ühiskonda tabada.

Julmuse pedagoogika

“Naistevastane vägivald on sümptom,” väidab Rita Segato. “Julmuse pedagoogikat” hädasti vajava ühiskonna sümptom. Siia alla käib ka vägivald lesbide, homode, transinimeste, loomade, igasuguste “teiste” suhtes ja vastu. Et hävitada kaastunne, empaatia, suhted, sidemed. Kuuluvustunne.

“Metsik” kapitalism sõltub sellest pedagoogikast, et anda õpetust. Õpetada ja distsiplineerida kõiki meid/neid, kes elame-asume poliitika äärealadel. Kõiki meid/neid, kes kõigutame olemasoleva stabiilsust. Meie/nende vastu.

Ma olen seda alati arvanud. Ja tundnud.

Eile El Rocíol jalutades avastasin, kuivõrd piiratud on mu emotsionaalne raamistik lapsevanemana. Mässumeelsuse, vastuhaku, sõna mittekuulamise, teistmoodi teha-olla-mõelda tahtmise ees ma kõigepealt ignoreerin mässajat, püüan teda seejärel emalikult (et mitte kasutada sõna “patroneerima”) vastupidises veenda, sest ma ju ometi tean paremini, kuid kui soovitud tulemust pole, siis vihastan ja lõpuks tardun, sest tahaksin kogu selle jama kuu peale saata.

Julmuse pedagoogika minus eneses.

Alles hetk hiljem suudan rahuneda, agressiivsest reageeringust eemalduda ja olukorraga läbi armastuse tegeleda.

See üllatab mind. Mina, kes ma olen õppinud gestalt teraapiat ja lugenud filosoofiat ning vaimseid õpetajaid, reageerin läbi keha. Instinktiivselt. Instinkt, mis kummalisel kombel tähendab autoritaarsust, mis juba per se vastuhakku ei salli.

Mina, kes ma uurin ja jutlustan vabadu(se)st. Hingest. Armastusest.

Mina, kes ma olen siiski revolutsionäär.

 

Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!

Ootan, et Charity söömise lõpetaks ja salvrätikuga suud tupsutaks. Ootan oma arust tunde. Olen temaga kummaliselt kannatlik, sest siiani pole märkigi sellest, et ükski neist kahest asjast peagi aset leiaks. Nii kükitabki ta punaseks värvitud suurnugas pisike valge saiakübe terve see aeg, kui ta jutustab naerdes, kuidas siin linnas jalutavad ringi verinoored emad, sest õhtul pole siin mitte kuhugile minna ja mehed on alalõpmata täis, kuidas raha teenitakse toore jõuga, et minemiseks osta kasutatud mootorratas, sest teised siin ei käi ja kuidas kõik tunnevad siin kõiki nimepidi. Mõtlen hämmastunult, et just praegu saaksin öelda: “Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!” aga taipan hoobilt, et siin pole sellel lausel mitte mingisugust tähendust ja jätan ütlemata. Ja siis kukub saiakübe ise laualinale.

Ja oli pärast seda täiesti rahulikul ilmel president edasi

Need on need samad majad. Ma tean seda küll. Samamoodi kahvatud, samamoodi ajahambast puretud ja poolviltused, kui nädal aega tagasi. Kui viimased kuusteist aastat. Mis sest, et erinevad ilmakaared, erinev õhutemperatuur, erinevad keeled nende vahel, need majad ääristavad iga äärelinna äärealasid. Kui keegi peaks küsima, kust jookseb linna esteetiline piir, siis võib seda leida alati ühest ja samast kohast: nende majade eest.

Nii et mu ehmatus pole tingitud vaesusega kohtumise kohkumisest. Ega teadmatusest. See on midagi muud, mõtlen ja valan endale veini juurde.

Alles päev hiljem taipan, et kui inimeste, eriti vanade sõprade vahel, luuakse uusi ühiseid tähendus- ja mõistmisruume, siis ei ole enam keegi meist sama. Ei saagi olla. Olgu teadus tänatud!

Sest eluenergia ei kao, ainult muutub. Teiseneb, kahaneb ja seejärel kasvab. Ja Eestil on praegu kasvuperiood. Tunnen seda igas uuenenud rakus. Hispaania energia näiteks kahaneb. Usk paremasse kaob, aeglustub soov muutuda. Sündida uuesti. Soov, mis Eestis pulbitseb.

Ma muidugi ei pea silmas geograafilist Eestit. Olen selle jaoks liiga sügav. Räägin sümboolsest, energeetilisest, tundelisest Eestist. Räägin mitmeplaaniliselt, nüansirikkalt, tavateadvuse taha nägevalt.

Aga võib-olla ma eksin. Sest president ütles “iseenda okupeerimine”, mis kriibib kõrva, ja oli pärast seda täiesti rahulikul ilmel president edasi. On mõistetav, mida ta sellega öelda tahtis, kuid ometi on sõnade “iseenda” ja “okupeerimine” koos sel viisil kasutamine vale.

Samas, nagu ütles Cortázar, on sõnaraamat surnuaed ja me tegeleme kogu aeg keele uuendamisega.

Mööda seda mõtteniiti minnes on presidendi öeldu tunduvalt soovituslikum kui siinse peaministri Rajoy “klaas on klaas ja taldrik on taldrik”-mõte. Jällegi pole riigijuhi öeldus otseselt midagi valesti, sest klaas on tõesti klaas ja taldrik taldrik ja mitte vastupidi (ja kui me filosoofideks ei kipu, ja me ei kipu, sest on pühapäev ja me puhkame). Ent ikkagi pole mugav ta teda kuulata sellist lause ütlemas.

No ei ole, tee või tina!

 

 

Seda juhtub sageli, sest ma olen abielus

Tema alustas esimesena jutte sellest, mis on enne ja pärast süstasõidutunde. Kõik, mis võiks olemas olla. Seda juhtub sageli, sest ma olen abielus. Teist korda. Abielus inimesed tõmbavad vallalisi enda poole. Mõnikord puutuvad nad kokku vaid hetkeks ja siis lähevad nende teed jälle lahku, kuid vahete vahel nad jäävadki kokku ja seepärast ma olingi aus. Ma ütlesin talle, et olen uutele asjadele avatud. Ilmselgelt ei mõelnud ma sel hetkel oma abikaasale, sest on äärmiselt oluline rajada uued suhted aususele.

Ta vaatas mind muiates: „Niisiis, uutele asjadele?“

Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.