Teine viis öelda “ma armastan sind”

Me ootame õhtuvaikust, nädalalõppu, puhkust, palgapäevi ja keerame kalendrilehti nii hoogsalt, et unustame elada. Näiteks mina täna, siin ja praegu, kui mängime E-ga raamatukogu. Võtame raamatud riiulist välja, asetame põrandale hunnikusse ja paneme riiulisse tagasi. Neist ühtegi kordagi avamata.

25 837 korda.

Ma pööritan silmi, püüan E-d veenda, et mu jalad surid juba pool tundi tagasi ära, sest mu mõtted keerlevad hoopis lõunasöögi ja alustatud Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” ümber, kuid ta raputab rahulikult pead ja jätkab lugudest Pisa torni ehitamist.

Sel hetkel meenub mulle, et sügav, tingimusteta armastus on parim, mille saame oma lastele maailma kaasa anda, ja su ees säravale hingele täielikult pühendatud tähelepanu on armastus. Nii ma võtangi järjekordse raamatu.

25 838 korda.

Sest see on teine viis öelda “ma armastan sind”.

 

Advertisements

Märkide lugemisoskus

Kõigepealt oli valge liblikas.

Me veetsime siseõuel aega nagu tavaliselt: A tukkus päikese käes, E riputas tolmulappe kuivama ning mina istusin pea kuklas ja jälgisin valgete pilvepallide kerget triivimist. Hommikune uudis hõljus sarnaselt mitme universumi, mitme elu vahel. Ta juba oli siin ja samas ei olnud ka. Tõsiasi oli teada, ent tundeid, mõtteid oli raske määratleda, paika panna, sest kõik näis sama, kuigi kõik oli juba jäädavalt muutunud. Seepärast ma pilvi nii ennastunustavalt vaatlesingi. Nagu šamaan. Neis peitub alati mingi teadmine, muster, tarkus.

Sel hetkel ilmuski valge liblikas. See oli erakordne, sest meie praeguses majas, mis asub keset linna, pole liblikaid kunagi näha. Ta tuli otsejoones minu poole, puudutas mu õlga, kaks korda, tiirutas üles-alla, joonistas õhku lõputuse märke. A tõstis pilgu ja võttis jahiasendi, E kiljatas rõõmsalt, sama rõõmsalt kui mina, enne kui valge ime ära kadus. Ma teadsin kohe, et see on märk. Ma ütlesin seda ka E-le ja A-le, et see on hea märk, sest valge on taevajumalanna värv.

Päev hiljem tuli järgmine.

Continue reading “Märkide lugemisoskus”

Näha kuud

Ma jooksin kuu poole. Ajasin teda rõõmusegaselt, kummikutes ja villases mantlis, mööda metsi ja lagendikke taga. Nüüd oli ta vajunud metsateed ääristavate puude vahele ja ootas öise tee otsas.

Kuu oli hiigelsuur ja hõbedane. Võbelevate piirjoontega. See polnud kummaline, sest terve maailm oli kuuvalgusest pimestatud. Ei mingit optilise illusiooni ega lendava kujutlusvõime selgitust.

Me lihtsalt ei näe asju sellistena nagu nad on vaid sellistena nagu oleme meie.

Continue reading “Näha kuud”

Suur samm sissepoole

Ma istun siseõuel ja vaatan, kuidas E korvist pesupulki ükshaaval kivipõrandale viskab. Tema liigutused on rahulikud, täpsed; ta on täiesti keskendunud. Mul seevastu pole midagi muud teha, kui teda jälgida ja mõttelisi tähelepanekuid tema siin ja praegu avalduva Tõelise Mina kohta kirja panna. Dr. Shefali Tsabary oleks minuga väga rahul.

Taamal kihutab rong mööda ja vilistab. E tõstab oma väikese sõrme püsti ja ütleb: “Tsuhh-tsuhh”, ja jätkab pesupulkade ümbertõstmist. Nii et tema tähelepanu pole sugugi suunatud ainult pesupulkadele vaid on avatud ka kõigele muule, mis ümbruses aset leiab.

J õpetas taolist avatud tähelepanu seisundit oma teadveloleku kursusel. Meid täiskasvanuid, kes me seda ei oska, oli seal ligi nelikümmend, kuid ainult sellepärast, et rohkem sinna ruumi inimesi ei mahtunud.

Continue reading “Suur samm sissepoole”

See mina, kes vaatab elu

Mul on uued silmad.

Taipasin seda lõppenud nädalal teel olles. Taipasin, et mu pilk on värskem, sügavam, ajatut armastust täis.

See mina, kes vaatab elu, on täiesti uus.

Nüüd loen raskusteta siinsete puude, mägede, jõgede keeli. Ajan näpuga vibutamata ajaloolisi ja sotsiopoliitilisi jälgi, sest bensiinijaama kohvikus, väikese toidupoe järjekorras, bussipeatuses seisvate inimeste ilmed ja riided ja käed peegeldavad mitme põlve, mitme valitsuse taha.

Kuuldud kõne reedab nende uskumused, sügavad veendumused, nende teadlikkuse astme. Silmanurgast nähtud/loetud uudised paljastavad neis/meis valitsevad hirmud ja elamisvalu leevendavad lootused.

Continue reading “See mina, kes vaatab elu”

Kirjandusega rahu

Linn väsitab mind.

Liiga palju müra, liiga palju inimesi, liiga palju liiga üksteise küljes rippuvaid maju. Liiga palju kõike. Ma tean seda, kuid ikkagi ei oska ma ennast kaitsta ja see laine neelab mu alla.

Mu jalad on rasked, munasarjad pakitsevad uue kuu lävel, juukseid on ka liiga palju. Tänu hoogu läinud juuksurile on nad metsikult lokkis ja ma seon nad kulm kipras lohaka krunniga pealaele kinni.

Miks sa neid lahti ei jäta? Nii oleks palju ilusam. Continue reading “Kirjandusega rahu”

Teadlik loomingulisus

On hetki, mil tunnen end täiesti kohal. Olen see valgus, mis mind ümbritseb ja see aeg, mis lainetab siinsamas. Olen see sära, mida kiirgavad puulehed ja mu lapse naeratus. See rahu, millega vaatavad mu silmad ta mänge. See ürgne teadmine, millega silitavad ja kallistavad teda mu käed, ning voolivad ta jaoks kakaokomme.

Noil hetkedel ei mõtle ma kordagi, et mu kirjutamine on katkenud tema pärast. Sest mu aeg on murtud miljoniks väikeseks tükiks, mis näppude vahelt kaovad teab kuhu, teab kuidas. Sest mu oma ruum on kahanenud olematuks. Sest ma vaatan peeglisse ja ei tunne ennast ära. Sest, sest, sest…

Noil hetkedel ma tean, et olen avaram, külluslikum, tänulikum, kui eales varem. Sest ma pole eales olnud niivõrd teadlik Elust.

Iseendast.

Oma kehast, hingest, valgusest.

Sinust ja temast. Meist ja maailmast.

Kõigest sellest, mis ümbritseb vaikselt intellektuaalset eksistentsi ja mida on sõnadesse raske panna.

Continue reading “Teadlik loomingulisus”