Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Me ei tunne iseendid üldse

Meie kõige paeluvamad vestlused ja äratundmised leidsid aset pärast süstasõidutundi, alasti olles. Ühel päeval rääkisin talle eriti tundlike inimeste kohta loetud artiklist – et näidata, et olen inimene, kes loeb igapäevaselt spetsiifilistest ajakirjadest huvitavaid artikleid – ja ta ütles, et tema on tundlik. „See pole miski, mis sul on vaid see on miski, mis sa oled,“ ütles ta tõsiselt ja ma jäin tema sügavuse ees sõnatuks. Kaks päeva hiljem rääkis ta rotist, kes võib 18 minutit hingamata olles edasi elada. Ta lootis väga, et teadlased saaksid jälile miks ja kuidas see võimalik on, ning hakkaksid seda inimeste peal katsetama. Ta küsis, kas ma suudan ettekujutada, kui palju tähendaks taoline oskus inimkonnale. Ma ei suutnud. Ma isegi ei teadnud, milleks võiks taoline võime hea olla, kuid ta nägu lõi seda öeldes naerule ja mulle tundus, et olin taas õppinud midagi väärtuslikku. Siis ta ütles, et võib-olla me juba suudame seda teha, lihtsalt me ei tea seda. On nii palju asju, mida me enda kohta ei tea. Me ei tunne iseendid üldse.

Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki

Inimesed ei räägi omavahel enam raamatutest. Nad hüüavad, et loevad aastas 4 või siis 25 raamatut, mis paneb su õlgu kehitama, sest iseenesest, kontekstita ei ole neil numbritel mitte mingisugust väärtust. Või vastavad su ootusi täis küsimusele “Kas sa seda raamatut oled lugenud?” eitavalt (ja sa väga teadlikult ei küsi just enda kirjutatud raamatute kohta, ent siiski on vastus sama). Aga nad on lugenud seda ja toda. Ja sina pole jälle noid lugenud ja sinna see vestlus sureb.

Lugeja üksindus.

Seega, pean silmas seda, et inimesed ei räägi omavahel enam ühest ja samast raamatust. Ei arutle just konkreetselt selle raamatu teemade, mõtete, tegelaskujude ajendite üle. Ei püüa sõnadesse panna antud teost lugedes tekkinud tundeid, mida nad endaga tänavatel, bussis, autos linna, tööle, voodisse minnes kaasas kannavad. Ei kuula teise lugeja mõistmisi, äratundmisi, vastukaja. Ei mõtesta enda ja teiste jaoks oma lugemiskogemust; loetu paratamatust seotust meie eluga.

Ma ei pannud seda kõike enne “Kirjutaja Bartleby” lugemist tähele. Olin unustanud, kui hea tunne on äsjaloetud raamatu ainetel kellegi teisega vestelda ja jõuda taas kord kapitalismi, mugavustsooni ja revolutsioonini. Kui ammu polnud ma unistanud revolutsioonist!

Ma ei pannud ka seda tähele, millal need kõnelused otsa said.

Kõik oluline kaob me elust liiga vaikselt. Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki.

Kirjutan, sest minu energiat on maailmale vaja

Arutlesin autori üksinduse üle. Mitte ainult loomishetkel vaid ka hiljem, kui teos on valmis. Kui meil tuleb teiste autoritega võistelda mitte ainult lugejate vaid ka meedia tähelepanu eest. Tegemist on kognitiivse kapitalismi mängus osalemisega, mis on nii sisimas kui ka vormis niivõrd vale, et tahaks nutta. Karjuda ja nutta. Sellepärast me mängimegi seda halvasti.

Juunis kolm eksemplari.

Mõtlesin laiemalt selle üle, miks me kirjutame. Ja siis – ning ärge öelge, et see oli juhus! – jõudsid minuni Martha Grahami sõnad:

Martha Grahama source.jpg

Tegelikult ma muidugi arutlesin enda kui autori üksinduse üle. Selle üle, miks mina kirjutan. Sellepärast need sõnad, see mõte nii õige tundubki. Mõte, et kui mina ei kirjuta neid raamatuid, mida ma kirjutan, ja ei kirjuta neid sedamoodi, nagu ma neid kirjutan, siis ei tee seda mitte keegi ei teine. Ja maailm on sellest konkreetsest energiast ilma. Tühi.

Kas minu energia muudab midagi? Kas ta peab muutma? Või teisalt: kas juhtuks midagi, kui minu sõnaenergiat maailmas poleks?

Mõõta suhteid, valikuid, kunsti, iseennast pidevalt kasulikkuse põhjal on kapitalismi intiimsfääri lubamine, mis on ometi lubamatu. Nii et ma ei tee seda.

Kirjutan, sest tahan. Kirjutan, sest mul on, mida öelda.

Kirjutan, sest minu energiat on maailmale vaja.

Kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka

Ma tean, et olin Miranda Julyd tõesti liiga kauaks kuulama jäänud, ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte.

See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki.

Mõtlesin sel hetkel oma pojale ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei ole üksi.

(Foto: Dagmar Kase)

 

 

Õrnuse õpik vol.4

Nii, ja mis edasi sai, küsiksid siinkohal lapsed ja nende silmades poleks uudishimu ega avastamisrõõm grammigi tuhmimaks muutunud. Nemad, kes nad on alati siin ja praegu, teavad, et see lõbus lugu alles nüüd õieti käima läheb. Ent täiskasvanud, kes me oleme ammu unustanud, milline on elu ja selle, et meie oleme veel elus, jääme siin kohal vait. Meie näod tõsinevad. Meie silmad on üllatusest suured ja õige pisut kissis, sest meie huulil ja hingel kibeleb kõiketeadja naeratuse asemel hoopis teistlaadi huvi. Meis pulbitseb mure ja hirm ja, mis seal salata, ka uudishimu. Sest kui keegi oli õnnelikult abielus, siis ei saa see olla õnneliku lõpuga lugu.

Aga see on seda. See on õnnelik lugu. Otsast lõpuni.

Õrnuse õpik vol. 3

Meie M-iga kohtusime Limas. Mina olin tol hommikul teinud oma viimase riigiteaduste eksami ning otsustasin õhtul seda suurejooneliselt tähistada. Sõber Jorge ütles, et ühel katuseterrassil on käimas tuttava lahkumispidu nii et sinna me suundusime. M ei plaaninud sellele peole üldse tulla. Tuju oli vilets. Viimase minutini vältis ta sõprade kutseid kuni grupi survele siiski järele andis ja lubas paariks tunniks peolt läbi astuda.

Kas pole alati nii, et parimad peod on need, kuhu me esiti ei tahtnudki minna?

Septembrikuu kohta oli Lima õhtu soe ja tuuletu. Rahvas tundis ennast hoolimata peo põhjusest muretult ning tantsiti ja naerdi ennastunustavalt. Mul oli nende seas väga kerge olla, kuigi ma peale Jorge ei tundnud mitte kedagi. Olin Limasse tulnud vaid neljaks päevaks ja ülejärgmisel päeval sõitsin tagasi koju. M nägi mind kohe, kui peole jõudsime, ja küsis Jorgelt vaid mõni hetk hiljem, et kes ma, imeline olevus, selline olen. Jorge tutvustas meid ja me jäime rääkima kirjandusest ja teatrist ja Wayne Dyerist. Just see viimane teema oli see, mis mind teda huvitatult vaatama pani, sest tol ajal enamus inimesi isegi ei teadnud, kes see mees selline oli.

Paistab üsna tavapärase kohtumisloo moodi välja, kas pole? Tema näeb peol sind ja sina teda, te vestlete, jääte silmadesse kinni ja nii tunnetegi teineteise hinge ära. Ainult, et mina olin tol hetkel abielus.

Õnnelikult abielus.

Ja siis mõtlesin tema peale edasi

Me olime grupist ainukesed, kes ennast ise paadisillale ei jõudnud vinnata, ja see tegi meid kiiresti lähedasteks. Pesemisruumis riietusime lahti ja vaatasime teineteise õõnsusi ja kumerusi, nagu oleksime seda kogu aeg teinud. Meil polnud hetkekski piinlik. Tema heledad silmad ümarate rindade kohal polnud sugugi vähem muljetavaldavad kui ta uhkete reite välis- ja siseküljel ning paremal sääremarjal ilutsevad sinikad. Ta ise nimetas neid verevalumiteks, rõhutades just sõna lõpuosa – valum. See oli see koht, kus mina oleksin võinud rääkida mu kõri nöörivast kognitiivse kapitalismi masendusest, ent seda mõistsin ma alles hiljem. Õhtul voodis linade vahel silmad pärani lahti lamades. Raadiokell näitas kaks kakskümmend kaks. Inglite tund, käis peast korraks läbi ja siis mõtlesin tema peale edasi.

Õrnuse õpik vol.1

Meile meeldivad kohtumislood. Meile meeldib neid kuulata, neist lugeda, kuid ennekõike meeldib meile neid ise jutustada. Kuidas teie kohtusite, on üks toredamaid küsimusi, mida seltskonnas ühele paarile esitada. Proovige järele! Alati on kaks versiooni, üks vaimukam kui teine, mis algavad küll väga erinevatest kohtadest, kuid suubuvad kenasti ühte punkti kokku otsekui teisiti poleks saanudki minna.

Nende kohtumine oli ette määratud, noogutame õhinal ja rõõmustame koos jutustajatega nende näiva õnne üle.

Mõtle korraks sellele, kuidas teie kahe vahel kõik kord algas ja ka sinu näole ilmub naeratus. Tol hetkel polnud teil kummalgi aimu, kuhu teel olete või kui erilise loo te kirjutate, kuid nii see läks. Te ei osanud arvatagi, et teist saab paar, veel vähem seda, et armastus võib olla nii suur ja sügav.

Nii erilisi sündmusi ei juhtu iga päev.

(Õrnuse õpik ehk kuidas lahku minna ja rahus edasi elada)