Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 7

(Epp Petrone alustas nende väärtuslike kildude kogumisega. Seejärel tulid Petrone Prindi põhitiimi, Dagmar Lambi  ja Justin Petrone meenutused. Siinkohal jätkan mina sarja sisemaailma kaardistamist ja tehtud tööde austamist.)

80.

Naaber, kes sõidab Volvoga (ebatavaline) ja oli minu päritolust kuuldes niivõrd õnnelik, sest ta “reisib sageli Riiga” (väga tavaline), kuulab just praegu Concha Buikat ja Diego el Cigalat. Mu jalg, mu puusad, tegelikult terve mu keha, lööb rütmi kaasa ja ma mõtlen, et see kõik ei saa olla juhuslik. See, et päeval, mil ma esmakordselt elus panen selga flamenko kleidi, kirjutab mulle Epp ja palub meenutada hetki imeliselt kirjanduslikust eluetapist, mis sai alguse “Minu Hispaania” ilmumisega.

Aga nii see on.

Siin ma siis olen täna, oma esimeses flamenco kleidis (ja ma igaks juhuks märgin, et tegemist pole mitte moestläinud kleidiga vaid sõna, mida te otsite, on “vintage”) ja 17 aastat pärast seda, kui see, millega “Minu Hispaania” algab, aset leidis (mäletate, eks, et “Kõigil juhtub. Ja kui juhtub, siis raudselt veebruaris.“? Mina, Eesti Vabariik… Keegi veel?). IMG_20180213_105522_869

Niisiis, siin ma olen 10 aastat pärast mu esimese raamatu ilmumist.

Continue reading “Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 7″

Advertisements

Harjutus kriisihetkeks

Aeglusta sammu, peatu, seisata. Proovi kirjeldada, mida sa endas/endaga kaasas kannad. Räägi, räägi sellest natukene veel. Seejärel sulge silmad ja tunneta siiralt ja sügavalt, mida sa hetkel tunned. Mismoodi see teema/inimene/suhe välja näeb? On tal lõhn ja maitse? Mismoodi ta astub, räägib, on? Lase oma kätel, jalgadel, peal, tervel kehal liikuda vabalt, igas suunas, igatmoodi. Proovi ulatuda nii kõrgele, kaugele ja sügavale, kui vähegi suudad. Tee häält, kilju, karju, urise, sisise. Naera ja nuta. Nuta ja vaiki. Kui keha on leidnud teatud mustri, siis aeglusta liigutuste rütmi. Pisut veel, veel natukene. Jää päris aeglaseks kuni sisemaailm selgineb ja keha tunneb end selles liigutuses hästi. Sa arvatavasti naeratad sel hetkel, sest kohtud maailmaga iseendas ja see koht on suur ja ilus ja helge. Ole seal natuke veel! Hoia seda tunnet endas, kinnista see igasse rakku!

Kui tunned, et oled valmis, siis ava silmad ja vaata tagasi sinna, kust alustasid. Vaata seda teemat, probleemi, suhet, inimest, muret nüüd.  Sa näed selgemalt, õrnemalt, suurema rahu ja armastusega nii et astu selle teema poole. Mida sa teeksid, ütleksid, tunneksid nüüd teistmoodi? Mida sa ütleksid iseendale?

Sul on vastus, teadmine, mõistmine. See oli sul algusest peale, ainult et nüüd sa näed seda.

On imeline, kui palju teab meie keha. Hoia ja kuula teda kogu aeg.

Kõrb on pühapaik

Esiti kirjeldasin ma seda kõike kõrbes astumisena.

04ff1970f00308f5536c297274393191
Allikas

Sest mul oli janu. Tohutu janu, mida pisarad ei kustuta. Tõelise ühenduse, tähenduse, puudutus(t)e, kohtumis(t)e järele. Sinu, tema, nende ja meiega. Iseendaga. Eluga.

Kirjeldasin kõrbes astumisena, sest tühjus mu ees ja sees oli tuttav, ning ometi oli ta uus. Sellepärast ma astuma hakkasingi, et seekord oli tühjusel tähendus. See kõik oli teistmoodi. Mina olin teistsugune.

Esialgu vaatasin mitu korda üle õla tagasi, kuigi lubasin endale, et ma ei tee seda. Jäljed olid veel tükk aega näha. Ma küll ei kavatsenudki seda, kuid tagasi oleks seetõttu olnud väga raske minna: kas selg ees, et jälgedesse mahtuda või neile peale astudes, valetpidi, neid rikkudes, segades. Nii et ma läksin edasi, kuigi kõrvalseisjale näis, et ma seisan. Et ma ei tee mitte midagi.

Ühel hetkel polnud enam jälgi näha ja mina lamasin joogamatil. Savasana. Mul polnud keha ega mõtteid ega tundeid. Vaikus. Imeline, suur, toitev vaikus. Kuni korraga kõlas kusagil maailma kõhus mu enda selge hääl:

“Ma olen surnud”.

See oli kerge, rõõmus taipamine. Ah siis see ongi see, mis minuga toimub: surm. Mulle kippus naer peale, sest see oli niivõrd ilmselge ja kummaline oli hoopis tõsiasi, et ma selle peale varem polnud tulnud.

Ma ei tea mitmendal kõrbepäeval see kõik juhtus, kuid see vabastas mu tagasi vaatamise ihast-mõttest lõplikult. Ja sel hetkel nägin midagi silmapiiril.

Kõrb oli otsa saamas. Kõrbel oli ots. On alati.

Sest kõrb on pühapaik. Sest kõik kohad, hetked, tunded, mis aitavad leida vastuseid, leida iseend, on pühad.

 

 

 

Avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor

Tegevusel, millele ma kogu hingest pühendun, pole veel nime. Nii et ma ei tea mille jaoks ma seda õppima hakkan. Mille jaoks ma neid uste sulgemisi, välja astumisi, eemaldumisi, sisemist uurimustööd, puhastumist teen.

Tean ainult, et pean seda kõike tegema. Ja sinna minema, seal kohal olema. Oodates kõike ja samas mitte midagi. Olles avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor nagu vastsündinud ikka.

Ja sellest piisab. Peaks alati piisama.

Kui oleme iseenda leidmiseks küpsed

Aegade alguses kattis tervet Euroopat põlismets. See on ilus pilt: kilomeetrite kaupa rohelust, lehtede sahinat ja latvade kahinat, nii kaugele kui silm ulatub. Mulle oleks meeldinud sellises Euroopas elada. Õppida inimesi ja maailma ja iseennast tundma puudest ümbritsetuna, neist läbistatuna. Toetudes valitsenud müütidele, uskudes kümneid jumalaid ja lugedes loodusjälgi, läbides iga eluetapi eel sellega paratamatult kaasneva spirituaalse transformatsiooni vastupidamiseks ettevalmistuslikke rituaale.

Tajudes, et elu on tsükliline, elu-surm-elu, imetlen metsa all toimuvat ning vanade loomade, lindude ja inimeste hingede (ära)minekut ja (tagasi)tulekut. Tean, et meie, inimeste, ülesanne on istutada teistesse inimestesse seeme. Kas, millal ja kuidas ta idanema hakkab, pole enam meie vastutada (see kuulub jumalate, loodusjõudude, elu-surma energiate sfääri, mida me usaldame pimesi) ja seega pole mõtet sellele oma energiat suunata. Meie (au)asi on edasi külvata. Külvata kõrgema sordi seemneid, külvata paremini, teadlikumatena.

selva-negra.jpg

Näen seda kõike nii selgelt, see pole sugugi võõras ja mõtlen, et võib-olla ma elasingi siis…

Ja seejärel mõtlen kohe, siin ja praegu, kui Agnes magab mu süles ja toonekured tiirutavad kummalisel kombel linna kõige tihedama liiklusega tänava kohal, et miks ma ometi ei läinud õppima antropoloogiat. See on mu tänase teadmise juures täiesti arusaamatu. Nii et ikkagi on nii, et teatud uksed avanevad meile alles siis, kui oleme võimelised sealt leitavat mõistma, omandama, edasi viima.

Kui oleme iseenda leidmiseks küpsed.

 

 

Sa oled mulle tähtis

Meile öeldi, et mitte kunagi pole olnud nii lihtne mängida teiste eludes olulist rolli. Sattuda nende huviorbiiti, rambivalgusesse. Saada tuntuks, teenida “mitte millegi” pealt tohutuid summasid, ehitada endale mugavalt muretu tulevik. Olla keegi.

Üksteise järel ja üsna ruttu hakkasime uskuma, et siin peitub meie transtsendentsuse vajaduse üks võimalik lahendus. Hetkeks tundsimegi ennast võimsatena, pääsenutena ja seega, õnnelikena. Meie ees avanes uus otsatu maailm, mida oli vaja ilmtingimata asustada, ära kasutada, võtta tasuta pakutust, mis võtta annab. Jätta jälg, sest see maailm kuulub meile.

Kõik uus kuulub meile.

20170924_105924.jpg

 

Järgmisel hetkel, aastaid hiljem jagame nois hiiglaslikes ebaisikulistes meediumites igapäevaselt oma kõige omapärasemaid ja intiimsemaid hetki, jooni, tundeid. Teised teevad sedasama ja tekib läheduse tuttavlik soojus, kuid see pole kunagi täielik, päris ja instinktiivselt automaatselt süüdistame selles iseennast. Peame olema järjekindlamad, kordame meie aja levinumat mantrat, olles iseenda kõige karmim rõhuja. Tuleb olla nutikam kui teised, erilisem, ja uurida süsteemi toimimismehhanisme, et jõuda sinna õnnelikku kohta, mida meile lubati, enne kui teised. Sest kõigile ei jätku.

Ja me jagame veel sagedamini, veel intiimsemaid eluosi, sest me näeme selgelt, kuidas katkematu infojõe voolus kaovad meie piisad kiiresti uute piiskade alla. Me küll lisame uusi ja uusi piisku, aga teiste piisad näivad ikka kuidagi huvitavamad, ilusamad, mõjuvamad. Meis pole jälgegi hirmust, et meid jälgitakse, iga meie viimse intiimse detailini, Big Brother ja totalitarism. Valitseb hoopis jälgimise mõnu: teadmine, et mind vaadatakse ja vaikne nauding, vaadata teisi.

Me pakume oma hinge läbi algorütmide, millel pole tundlikkusest ega teadlikkusest, veel vähem meie erilisusest sooja ega külma. Me pakume ennast turul, kus kõik käib märkamise-märgatuse, mainimisväärse-huviväärse skaalal, ja usume sealt tagasi peegelduvaid tulemusi.

Korraga pole midagi hullemat ja häbiväärsemat, kui jääda märakamatuks, olla nähtamatu. Mind märgatakse, seejärel olen. Terve meie eksistents lööb kõikuma kuni teiste pilk ei tõesta vastupidist. Kuid teiste pilgu endale meelitamine on iga päevaga aina raskem. Aina rohkem ja rohkem inimesi – alustades poliitikutest kuni aktivistideni välja, seal vahepeal kõik digitaalse maailma loomingulised töötajad – võistleb avalikkuse tähelepanu eest, mida on vähe ja mis on limiteeritud.

Time is money.  Attention is money.

Pidev või(s)tlus tähelepanu pärast tekitab stressi, ärevust ja meeleheidet, mida isegi üksikud tipphetked mitmekümne “meeldimise”, sõbralike kommentaaridega (kui mulle ikka mu sõbrad ütlevad, et ma olen andekas, siis ma olen õigel teel) ja “jagamise” näitajatega ei suuda hajutada.

Kõike seda on vähe. Kõik see on tühi. Ei toida.

Tajume intuitiivselt selle, milles ihu ja hingega osaleme, banaalsust ja pealispindsust, kuid me ei oska sellele veel nime anda. Proovime küll kirjeldada seda, mis toimub ja mille taha hinge tõmbamiseks varjuda, ähmaste iroonia, huumori, sarkasmi hoogudega, kuid katsed tunnustuseturul osalemist külmalt kontrollida ja oma huvides/kasumi eesmärgil juhtida, osutuvad varem või hiljem (ja tavaliselt hiljem, sest sõltuvuses on aju, mis on seesama vahend, millele oleme panustanud pääsemise) kasutuks.

Ja siis sa otsustad loobuda. Sest meedium pole soe. Sest ta ei puuduta sind sügavalt, tähendusrikkalt.

“Anna-Maria, sina ja su mälestused, on meile tähtsad,” ütleb värviliste õhupallide saatel meedium mu erameilis kõigest kaks päeva pärast seda, kui olen meediumi ukse täielikult sulgenud. Ta ütleb seda, sest tema veenidesse on läbi numbrite ja tähtede külma kombinatsiooni sisendatud, et just see on see, mida me kõige rohkem kuulda tahame. Et me oleme kellegi jaoks tähtsad. Et meie mõtted ja tunded ja soovid ja vajadused on kellegi jaoks olulised.

Nii see on, aga mitte sedasi. Mitte sel viisil, selle hinnaga.

 

 

Mismoodi see naine on naine

Ei piisa ainult märkimisest, et keegi on naine või mees. Või kunstnik või ema. Pole kunagi piisanud. Oluline on tähendada, vaadelda, mismoodi see naine on naine, ja see mees, mismoodi on tema mees. Kuidas, mil viisi(de)l on too kunstnik kunstnik ja too ema me silme ees, kuidas on ta ema.

Mõelda mismoodi me täidame ja näitame oma kehasid. Mismoodi teevad seda teised. Uurida, kui palju on minus sind ja teda ja neid, ning kui palju või vähe on teis(tes) mind.

Me oleme teineteisele peegliks, ja seda me ometi juba teame.

“Kas ma olen naine või mees,” kirjutab Nadia Fusini “tean ma tänu teisele”. Ja mida võime teha, kelleks saada, saab alguse sealt.

Seepärast on oluline aus vaatlemine, kuidas on see naine, keda imetleme või põlgame, naine ja kuidas on see mees, keda imetleme või põlgame, mees. Ja me näeme, jätkab Fusini, et me kõik oleme teatud tüüpi anamorfoos, alati paigast ära, kallutatud.

Kas see naine on enam üldse naine ja see mees mees? Kas see on enam tähtiski ja kui on, siis millise maailmaga suhestumisviisi jaoks?

P.S. Lugesin just Berit Renseri arvustust ja mõtted tõttasid kohe ka valimisvaatleja, vabaduse, lugeja mõistete suunas. Mismoodi olen mina valimisvaatleja, kui ma olen valimisvaatleja? Mismoodi me loeme raamatuid? Kuidas, mil viisil sa oled lugeja, kui sa oled lisaks lugejale ka kriitik?

Mismoodi see vabadus on vabadus?

Kui palju on meis neid ja neis meid, sest me oleme ju peeglid. Kas me pärast sinna peeglisse vaatamist saame öelda, et on tema/nemad ja siis, alles tükk maad pärast (või enne), tuleme meie/tulen mina?

Ja kui saame, siis pole me ikkagi mitte midagi mõistnud.