Ma ei tunne oma väge

Ma vehkisin kätega, tormasin mööda saali ringi, trampisin jalgu ja tõusin kikivarvukile. Ma olin marutuul ja laamade põrkepiirkond. Ma olin paisu tagant liikvele pääsenud kosk. Ma huilgasin ja möirgasin nagu metsloom. Nagu siis kui tõin elu ilmale. Mu süda puperdas, ma hingeldasin, ja ma naeratasin, kuigi tahtsin puhata. Ma naeratasin, sest see oli tuttav. Ma olen nii kogu oma elu elanud.

D ei teadnud kõike seda, me tunneme teineteist alles kolm kuud, ent ta vaatas mind ikkagi kulm kortsus. Ta oli mõlemad oma peened, valged aristokraadi käed asetanud rinnale, kuigi ta ise seda ei märganud, ja palus mul kõike seda teha aeglasemalt. Palju aeglasemalt. Miski ei klappinud.

Niisiis ma joonistasin kätega õhku sujuvaid jooni ja aina väiksemaid ringe. Mu pinges naeratus hakkas ülemise huule kohal tõmblema, kuid hingamine rahunes. Keha õõtsus ja õõtsus ja õõtsutas end peaaegu liikumatuks. Veel, ütles D, veel aeglasemalt, kuigi ta pidi teadma, et see palve ületas ühiskondlikult aktsepteeritud aegluspiiri. Aga ma kuuletusin, sest selleks ma seal olingi. Et ületada piire.Lõpuks ma jäin päris seisma. Mu käed silitasid väga aeglaselt naba kohal väikest pehmet kera. See tundus nagu kassipoeg, kuid oli tegelikult kolmas tšakra ja kõige tõenäolisemalt mu hing. (Alles hiljem meenus mulle see, et mõne aja eest nägin unes R-i, kes noogutas ja ütles, et see “naba kohal kätega tehtav liigutus” tähendab tervendamist. See oli mul meelest läinud, kuid tuli siiski teadvusesse tagasi ja kergendas kogetu kaalu tunduvalt. Ma tervendan. Tervenen. Ma saan siiski terveks.)

Ma ei naeratanud enam.

Nii on parem, arvas D, palju parem, kas pole? Noogutasin, sest tal oli õigus, muidugi oli tal õigus, kuigi hetkeks tundsin end nii liikumatu, rahuliku, endasse vaatavana vähe huvitav. Aga ma vaatasin edasi. Vaatasin pikalt. Ja läbi pisarate hakkasin nägema.

Nägin oma jõudu. Meeletut väge.

Ja siis nägin valu.

Nägin haavu, mis on mu kehas ja hinges, sest ma ei tunne oma väge. Pole teda kunagi tundnud ja ometi on ta suur, on minu pärisosa. Teda tuleb tundma õppida, muidu teen ma endale (jälle) haiget.

Tuleb õppida ennast hoidma. Nii hoiame paremini teisi. Hoiame Elu.